12.09.2015
Ega selle käigu kohta midagi pikemalt ei olegi rääkida :)
Kuna Katre teine vestlus toimus Surreys, mis on poolel teel White Rocki, kuhu oli plaan kunagi ka minna siis sai see retk muuhulgas ka ette võetud. Katre läks vestlusele, mina sõitsin rongiga ühe peatuse edasi ja kolasin Surrey keskuses. Loomulikult leidsin kohe ilusa pargi, kus jalutada ja istuda ja korraks astusin ka kaubanduskeskusesse sisse. Ega poest midagi märkimisväärset ei leidnud (ega ma tegelikult eriti palju ei viitsinudki seal tiirutada :) ), kui siis vaid kostüümid nii lastele kui täiskasvanutele.
Miskil põhjusel vajab tuletõrjuja sõrm kaitset, või vähemalt keegi arvab nii :)
Katre vestlus läbi ja pea tunnine bussisõit White Rocki võis alata.
Tegemist on 5 ruutkilomeetri suuruse linnakesega, mis külgneb USA-ga, seega nägime juba ka tükikest suurt Ameerikat. A ilus vaikne koht see Valge Kaljukivi. Meie jalad viisid meid promenaadile, mis ilmselt ongi kõige vaatamisväärsem koht seal linnakeses.
Pärdikud kuurorti kõige vaiksemas kohas. Lisaks rippumisele oli mõnus selle alla lihtsalt istuda ja vaadet nautida.
Vancouveris on praktiliselt igal tänavapingil mälestus- või tänutahvel kellelegi, White Rockil on lisaks veel sellised vahtralehe alleed. Pildil olevad näidised on tänuks kellelegi, aga on ka surnud inimestele mälestuslehekesed.
Kohaliku tuletõrjedepoo ukse klaasid olid ikka märkimisväärselt puhtad, ilmselt, kui midagi kustutada just ei ole siis tegelevad tuletõrjujad klaaside pesemisega.
See siis üks hea ülevaatlik, netist napsatud pilt.
Kodu, vestlus, White Rock.
Ega selle käigu kohta midagi pikemalt ei olegi rääkida :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar