Teistmoodi asjad vol 2

Täiendasin nüüd pisut üht vana teemat.

Mõtsin, et teeks ühe postituse erinevustest, veidrustest, mida siin kohtame kogu siin mandril oleku ajal, et siis seda postitust vast ikka saab uuendatud. 

Riigitöötajad on heatujulised, ei ole mossis ega turris, naeratavad ja abivalmid.
Inimesed naeratavad Sulle kogu aeg, väiksema asutusega aladel kõnnid teel ja vastutulejad teretavad.
Tänavatel ei ole lamavaid politseinike, on road bump´id, tõlkes tee muhud.
Autojuhid suhtuvad lugupidavalt teed ületavasse jalakäijasse.
Bussidel on ees rattaraamid ratastega reisijatele.
Pooltel fooridel roheline ei põle vaid vilgub.
Pangas saad ise enda kaardile koodi valida.
Telefoni sim kaartidel puuduvad pin koodid.

Ammu ammu, umbes aasta tagasi vaatasin ja imestasin suure toidupoes, nohh nagu nt rimi ja prisma, on müüjad ikka eriti laisad. Pärast seda kui kaup kassast läbi lastud ja lindile asetatud, ei viitsi nad eriti nuppu vajutada, et kaup liiguks kenasti sinna tsooni, kus saab selle kotti laduda. Peagi tuli ilmsiks, et selleks on hoopis ostjale nupuke paigaldatud ja ise tuleb seda linti vastavalt vajadusele liikuma panna. 
Laiskuse vastandiks aga olen korduvalt olnud tunnistajaks juhustele, kus müüjad aga eriti usinad. Klient ostab 25 lambi pirni hinnaga 3 dollarit. Kõik täpselt ühte masti. Selle asemel et kassasse sisestada 1 toode ja siis korda 25, siinsed kassiirid piiksutavad seda ühte toodet 25 korda. Kui esimest korda seda nägime siis vaatasime pikalt, et kas tõesti. Jah tõesti nii ongi, kui kaup kasti hinnaga ei ole siis kogu kastitäis tuleb ükshaaval läbi piiksutada.

Liikluses sellised lood, et ristmikul võib punase tulega parempööret teha, juhul kui lisamärk seda ei keela a neid lisamärke on üldjuhul väga harva. 
Sissesõidu keelu märgile on tavaliselt paigaldatud lisatahvel tekstiga Wrong way (vale tee). Või on juurde kirjutatud Do not enter ( ära sisene). Tark tegu ju, juhul kui oled juhiload ostnud ja liiklusmärke ei tunne siis igati informatiivne.
Kiirteedel on eraldi sõidurajad nimega HOV, nendel tohivad sõita vaid need sõidukid kus on sees kaks või enam inimest.
Paljudes kohtades on u 100 m enne ristmiku, sõidutee kohal märk kollaste tuledega. Selle vilkuvad tuled annavad mulle märku, et võin hoo maha võtta, kuna ma ei jõua ristmiku enam rohelisega ületada. See süsteem meeldib mulle väga.

Ja nohh eks ole veel mitmeid loomade eest hoiatavaid märke.

Seda viimast märki ma tänavatel veel kohanud ei ole ;)

Postiindeks Kanadas on nagu aamen kirikus. Igal pool küsitakse seda, isegi poes, kui üritatakse kliendi andmeid kaupluse andmebaasi saada. Pakile järgi minnes, kui indeksit ei tea siis vaadatakse kahtlustatavalt, kas oled ikka õige inimene, kes saadetisele järgi tuli. 

Kanadas ei ole WC-d ega toaletti. Siin on Washroom´id. Kohalikud ei oska ise ka selgitada, miks vannita, duššita, kuid potiga ruumi nimetatakse "pesuruumiks", mitte aga selleks, milleks see otseselt mõeldud on. Vähe tõenäoline, et keegi end siin vetsu potis pesemas käib. Samas kunagi ei või teada.
Selle Washroomiga oli naljakas juhus kui siia alles tulime. Kui ma oma esimeses töökohas, laos, tööle sain siis omanik seletas, et kuna olen seal ainus naine siis saan endale pm privaatse washroomi. Tundsin rõõmu, kuna peale tööpäeva on hea end pesta, riided vahetada ja puhtana koju minna. Esimesel tööpäeval küsisin, kus naiste washroom on. Läksin osutatud ukseni, sisenesin ja üllatus missugune, tegemist oli pisikese vetsuga, sisustuseks vetsu pott ja kraanikauss. Algul mõtlesin tükk aega, et ju nad ei saanud minust õigesti aru, hiljem selgus, et siin nimetatakse mõningaid asju teisiti kui meil. Dušši võtsin peale tööd kodus.
Siin selle pesemisega selline lugu, et nt peale korvpalli trenni, keegi ei pese ennast kohe. Pärast esimest trenni küsisime, kus saaks pesta. Meid vaadati nagu tulnukaid. Oleme kohanud trennikaaslasi, kes nt pesevad ennast pigem enne trenni, kui pärast. Lähevad trennist koju, dušši võetakse alles hommikul, enne tööle minekut. Meie jaoks väga kummaline, a nii need asjad siin on.

Sink. Võib-olla see minu vale arusaam asjadest aga minujaoks onolemas sealiha sink, kalkuni sink, kanaliha sink. Siin on Ham (sink) vaid sealihast. Minu mõiste järgi kalkuni sink on siin võileiva kalkun, sink kanast on lihtsalt kana rind. 

Nii näed sink välja siin:

Palka makstakse kas tööpäeva lõpus (juhutööd), iga nädal või üle nädala. Palga  maksmine kas sularahas, enamus ajast siiski ülekandega või tšekkides. Katre nt saab palka iga nädal, ülekandega, mina sain üle nädala, tšekkides. Kohalikud ei kujuta ette elu, kus nad saavad palka kord kuus, katastroof.

Poes väljas olevatele hindadele lisanduvad kassas maksud, tavaliselt 12 %. Iseenesest ebameeldiv aga oleme nüüdseks sellega harjunud.

Ühistranspordis on näha oluliselt rohkem ratastoolidega inimesi kui Eestis. Bussidesse sisenetakse vaid esiuksest ja soovitatav on väljuda tagumisest. 

Ühel ilusal päeval jalutasime tänaval, mööda riiete kogumise konteinerist

Samasugused nagu ka Eestis, ainult, et Eestis ei ole ma kohanud, et keegi selles ööbiks, tundub, et siin aga küll. Sisse ja välja käik tundub igatahes huvitav ettevõtmine.

Valgeks läks maa

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,

Vancouverlased kodust nüüd välja ei saa.

Selline on hetke olukord siin Metro Vancouveris. Paar päeva tagasi, seitsmenda detsembri paiku, sadas kenake lumevaip maha ja kõik on nüüd paanikas. Miskit meeletut lund ei ole, 5-10 cm, kõrgusesse, mitte laiusesse. Kraadid on paaril ööl miinusesse vajunud, maksimum on olnud -10. Tundub nagu selline kehvake Eesti talv. Siin on rahvas paanikas, polevat aastaid juba nii palju lund maga sadanud. See mis siin tavaliselt talvel taevast alla tuleb ei olegi tegelikult lumi. Siin tuntakse hästi vaid üht sademete liiki ja selleks on vihm. Siit sealt olen kuulnud selline ilm oli vimati kuus aastat tagasi. NIi koomiline on vaadata, kuidas kõik ohivad ja ähivad, kui jube ilmastik hetkel on. Kaks eestlast, meie Katrega, oleme väga rahulolevad ja loodame, et seda ilma jätkuks ikka kauemaks. 

Tol päeval kui esimene korralik lumi maha sadas, oli liiklus igati halvatud. Olgugi, et enamusel on M+S tähisega või all season rehvid masinatel all, nad lihtsalt ei ole harjunud ega ei oska sellistes oludes sõita. 

Kuna siin lume hooaega vähe siis sama lumekoristajatega. See omakorda annab meile võimaluse õhtuti, öösiti vähe lisa teenida. Umbes nädala jagu ei ole lund enam sadanud, miinus kraadid aga ikka üleval. Tänu sellele käime Katrega soola ja liiva puistamas.

Joffre järved

Ammu pole näinud mis ;). Tegelesin intensiivselt inglise keele õppimisega, inglise keelsete esseede kõrval ei olnud aega eesti keelseid tekste kribada. Õppisin Ielts keeletestiks, sellest aga mõnel teisel korral.

Septembri alguses käisime matkal, külastasime Joffre järvesid. Alguspunkt oli 1200 m kõrgusel merepinnast, meie lõpppunkt 1600 m kõrgusel. Rada oli korralik, a esimene tund matka oli päris ränk. Muudkui üles ja üles, võttis isegi Katre võhmale. Vaated mis avanesid olid aga seda katsumust igati väärt. Igal sammul oli soov pilte teha.

Õhtu oli karge, a eks seetõttu, et olime päris kõrgel ja jäine tipp oli sealsamas. Ööbisime kolmanda järve kaldal, neid on seal kokku kolm. Kolmas neist kõige ilusam. Järgmisel pärval matkasime suts kõrgemale, läksime jääd uudistama. Oli näha, et värskelt oli suurtest kamakatest tükkikesi alla libisenud, seega tunde sinna passima ei jäänud. Mina pole varem sellist jääd näinud, minu jaoks oli see igikelts. Huvitav kogemus igal juhul.

Tagasiteel kohtasime karusid, õnneks olime selleks hetkeks ohutult autos.

Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna siis siin väike pildirida:

Kuidas nii, ikka veel Kanadas

Jah, juba septembri keskpaik aastal 2016, a meie Katrega oleme ikka veel Kanadas ja seda mitte turistidena. Meie staatus hetkel vist "staatuseta". Illegaalid vast päris ei ole, vabatahtlikus vangis oleme nüüd küll. Kui maalt lahkume siis niipea tagasi ei lasta.

Ohhei teagi millest seda seebiooperit alustada, ilmselt algusest :-P.

Kanadasse tulles olin kindel, et olen aasta ära ja siis koju tagasi. Kui üle poole aasta oli oldud hakkas mõte vaikselt liikuma suunas, aga äkki üritaks ikkagi veel mõneks ajaks jääda. Otsus sai tehtud suts enne kümne kuu täitumist. Seega kaks kuud oli aega asju ajada. Hakkasin võimalusi otsima. Kuna me Katrega mõlemad töötame ametitel, millega kodus ei tegelenud siis meile asi keeruline ja nüansirikas. On oluline, et töötaksid ametikohal, mis on kvalifitseeritud oskus töölise kategooriasse (skilled worker). Skilled töökohad on veel lisaks eraldi kategooriatesse paigutatud. Mida kõrgem kategooria, seda parem. Kolm taset neid on. Esialgne info oli, et minu amet, paberite järgi olen hetkel puusepa ametil, on sellel redelil keskmisel pulgal. Puusepadega pidi Kanadas kitsas olema. Kunagi olevat neid lausa USA-st sisse toodud. Tõelised puusepad saavad ka head palka, kindlasti üle 20 $ tunnis. Esialgne teave oli meil et, Katre ametiga ei saa ta midagi taotlema hakata. Et saaks jääda, hakkas ta kiirelt treeneri tööd otsima. Sellega aga see jama, et paraku on siin suur enamus laste treenereid vabatahtlikud, seega seda teed minna ei saanud. Hoolimata sellest üritas Katre edasi. 

Selleks, et mina saaks taotleda uut tööluba (praegune ei ole pikendatav mitte mingisugustel tingimustel) oli mul vaja töökoha täielikku toetust ja sellega koos LMIA-d (labor market impact assestment). Tööandja peab paberitel tõestama, et nad ei leia minu kohale kanadalast.

Rääkisin olukorrast Annale (boss), kes väitis, et tahab, et ma jääks nende juurde tööle ja lubas toetada igasuguste dokumentidega, mida vaja. Agaks oli see, et pean kõik asjaajamise ise ära tegema, kuna firma väike ja neil pole aega ega inimest kes sellega tegeleks. Kõlab ausalt, mina tahan jääda, ajan ise ka paberimajanduse korda. Anna väitis, et kahjuks tal ei ole ja ta ei ka tea advokaati, keda soovitada. Kuna niikuinii kõik kulud jääks minu kanda siis peaksin ka ise abilise otsima ja seda hinnaklassis, mis mulle sobib. Suhtlesin nii mõnegi advokaadiga, kuni siin olevate eestlaste käest sain ühe konsultandi kontakti. Too konsultant, olevat just ühele eestlasele LMIA korda ajanud ja seda kiiresti ning põhjalikult. Asjad tundusid juba sujuvat, teavitasin Annat, et inimene olemas, kes aitab asjad korda ajada, hakkame aga pihta. Selleks, et kuulutusi üles panna, oli ettevõtte kohta mõningaid põhiandmeid vaja, mille saamisega tekkisid väikesed probleemid, ei tea mis Annal hakkas, igatahes tahtis ta kindlalt kohe teada, mis dokumente kogu protsessi käigus vaja välja anda ja kas konsultant ikka selgitas mulle kõik etapid, mis kaasnevad uue viisa taotlemisega. 

Asjad läksid nii, et Anna helistas konsultandile, see tundus ka mõistlik, kuna tal oli palju mida tahtis teada. Kõne tulemus oli selline, et tema ikka seda konsultanti ei usalda ja ma peaks ikka kedagi teist abiliseks otsima. Tema tollele konsultandile delikaatseid dokumente ei väljasta. Ma ei teagi täpselt mis dokumendiga tegu, a see on seotud palkadega. Ta olevat sellest ka enda advokaadiga rääkinud. Huvitav huvitav, et tal siis ikkagi on advokaat. Iseenesest on võimalus need dokumendid ka ise otse migratsiooni ametile edastada ja Anna teab seda.

LMIA protsess ise selline, et esmalt peab tööandja neli nädalat kuulutama, et otsib töötajat. Kohad, kus kuulutused peavad üleval olema on kindlaks määratud. Tavaliselt on kulu sellele 500$ kandis. Seejärel saab tööandja alles esitada LMIA taotluse ( 1000 $), mille käigus muuhulgas seletab lahti palju kandidaate oli ja miks nad ei sobinud. Kuna seal on palju nüansse ja ma ei usu, et tõesti ei leitaks kedagi kes sobiks minu kohale, siis on selleks mõistlik kasutada kas advokaati või migratsiooni konsultanti, kes vajalikud dokumendid ise täidaks.

Annale minu valitud konsultant ei sobinud. Ta soovitas siis mul kohtuda kahe advokaadiga. Mõlemad muuhulgas venekeelsed. Üks neist venelane Igor, teine ukrainlane Huculak. Kusjuures viimane on Kanadas Ukraina saatkonnas miski tähtis nina.

Esimene käik oli Igori juurde, ega suurt uut midagi teada ei saanudki. Sain vaid kinnitust, et kõik info mida siinsetelt eestlastelt olen saanud, vastab tõele. Poole tunnine konsultatsioon maksis mulle 100 $. Põhiline, mis ma Igorilt teada sain, oli see, et ta võtab osutatud teenuste eest ülemõistuse kõrget hinda. Uusrikkad, Kanadasse migreeruda soovivad venelased saavad seda endale lubada, mina oma aastaga kogutud sääste talle maksta ei soovi. Nii meeleheitel ma siinoleku aja pikendamisega nüüd ka ei ole. Kui päris aus olla siis kõhklusi ja kahtlusi oli ikka palju, kummal suunal "edasi" liikuda. Tegelikult kodus ju ka hea. 

Huculakiga oli kohtumine kummaliselt lühike. Temale oli peamine saada minult kinnituskiri töökohalt, et nad tahavad seal minu jätkamist. Kuna mulle tundus, et ta ei ole selle teemaga väga kodus, esitasin kontrollküsimuse, et kas minu praegust viisat saab pikendada. Mina teadsin, et seda ei saa pikendada, tema mitte. Lubas seda uurida ja õhtul andiski teada, et ka tema sai selles osas targemaks. Kindlasti on tal sidemeid ja tarku sõpru, kellelt nõu küsida, kuid tänan ei, ei tekkinud tunnet, et ta selles valdkonnas väga pädev oleks. Kuigi jah, ajalehes kuulutab ja pakub teenust ka migratsiooni valdkonnas.

Tundus, et Anna oli minuga samal lainel ja nõustus, et ei üks ega teine pole ilmselt hea valik. Arvas juba, et äkki saame ikka ise hakkama. Mõned päevad hiljem andis teada, et ok, kui minul on ikkagi tolle konsultandiga mugav asju ajada ja ma selles ikka päris kindel olen siis ta on nõus temaga asjatama. Andsin kohe konsultandile teada, et roheline tuli. Saime samal õhtul kokku, et sõjaplaan paika panna. Võtsin ka Katre kaasa, et mis võimalusi ta talle näeks. See käik tasus Katrel ära. Saime teada, et ka landscaper on skilled amet ja kui Katre ülemused on LMIA taotlemisega nõus, on ka temal hea lootus tööluba saada. 

Lahkusime konsultandi juurest õhtul kell 9, mõlemad igati rahulolevad. Üle pika aja oli taevas meie kohal helesinine.

Katre ülemused olid nõus LMIA-d taotlema, oldi igati abivalmid ja kiired. Nii kui mingit paberit, infot vaja oli, kohe tegeleti asjaga, et kõik sujuks.

Kui mina andsin Annale teada, et oleks vaja konsultandile ettemaks ära maksta, sain vastuseks, et tööpäeva lõpus tuleb ta kontorisse ja siis räägime. Maksmisega nii, et reaalselt maksan ju mina aga see peab näima, nagu oleks ettevõte seda teinud. Vestlus Annaga lõppes nii, et ta jällegi soovis enne ise konsultandiga vestelda. Vestluse tulemus oli see, et ta lendas järgmisel päeval minu tööruumi ja teatas, et tema selle konsultandiga tegemist ei tee ja LMIA jaoks vajalikke ettevõtte dokumente kuhugi ei väljasta. Ta ei näitavat neid isegi oma perele. Ta olevat jällegi suhelnud ühe vene juristiga, kes sellel alal tegutseb, ta olevat ligi tund aega selle juristiga rääkinud ja enda aega raisanud (just nii ta täpselt ütleski) ja rohkem ta enda aega sellele ei kavatse kulutada. Ta hakkas jälle mulle seletama, et miks ma ei taotle PNP kaudu tööluba. Aastad tagasi olevat neil keegi selle kaudu taotluse teinud, nende juurest töölt küll lahkunud, kuid sellegipoolest elab too tüüp siiani Kanadas. Väidetavalt olen mina tugevama taustaga kui too tüüp ja Annale on arusaamatu, kuidas ma PNP kaudu ikka ei saa midagi taotlema hakata. Olen talle mitmeid kordi selgitanud, et need migratsiooni asjad muutuvad iga aasta, millegi pärast tema aju seda infot vastu ei võta. Lõppsõna temalt oli, et töö pakkumise PNP jaoks ma saan, see on ka kõik. Lisaks jättis mulle tolle juristi andmed, et suhtleksin temaga ise edasi. 

Teadsin juba ette, mis vastus mulle sealt tuleb a tõestamaks, et mul on õigus suhtlesin tolle juristiga. Üllatav oli see, et telefoni teel soovis see jurist minuga vene keeles suhelda, nii olevat talle lihtsam mulle asju selgitada. Tolle juristiga olid vestlused pikad seetõttu, et ta nämmutas ühte ja sama, puudus konkreetsus. Täitsin tolle juristi kodulehel oleva ankeedi, mis oli venekeelne, sulgudes vigane inglise keel. Ankeet oli selline, et lihtsam ja ülevaatlikum oleks olnud, kui ma oleks talle oma CV saatnud. Kuna pärast ankeedi täitmist tekkis palju küsimusi siis saatsingi talle oma CV. Kogu see jura kestis ligi nädal, kuni sain vastuse, et ma ei ole PNP jaoks sobilik. PNP puhul oli oluline nõue, et mul peab olema Kanadas töötamise kogemust vähemalt üks aasta. Kuna mul ka kodumaal puudus ametlikult puuseppa töökogemus siis seetõttu, ei ole mul ka mõtet seda programmi kasutada. 

Selle vastuse sain ma kaks nädalat enne septembrit (WH viisa kehtis kuni 31.08.16). "Lendasin" siis Anna juurde ja teatasin, et lahkun kahe nädala pärast. Anna vastus oli "ahahh, ok". Mitte üht küsimust rohkem. Kuna tundus, et huvi asja vastu puudus, läksin tegin oma tööd edasi, kuniks seda veel on. 

Hakkasin siis kiiresti turistiviisat ajama, see oli ka paras peavalu. Nimelt oli vaja edastada mõned dokumendid, kuna tegin seda online siis dokumendid olid turvatud ja need tulid täidetult sisestada migratsiooni kodulehe kaudu, kus mul oli juba eelnevalt konto loodud. See mida taotlesin nimetatakse Kanadas viibimise aja pikendamiseks turistina. Kuna need dokumendid oli turvatud ja miskipärast arvuti ei toiminud nendega korralikult, kujunes asi nii, et ühte pikemat ankeeti täitsin lõpuks 5 korda. Tehniline tõrge pdf failide lugemise ja salvestamisega. Pärast adobe reader programmi täielikku kustutamist ja uuesti laadimist sain asjad toimima. Turistina Kanadas viimise pikendamise taotlusega olid vajalikud veel poole aasta konto väljavõte, ankeet pere kohta, passi koopia ja dokumendi pilt. Sain kõik asjad valmis, kuid taotlust veel ära ei saatnud, kuna üritasin kiirelt veel uut töökohta leida. Mul ei olnud lihtsalt töökohta vaja, vaid töökohta, kus ollakse nõus LMIA taotlemisega. Kahe nädalaga seda leida tundus ebareaalne, a üritasin. Selles aitas mind üks trennikaaslane, kelle tutvuste abil käisin ka ühel vestlusel, kuid paraku taheti rohkema kogemusega inimest. 

Umbes nädal enne viisa lõppu andsin konsultandile teada, et minuga siis kõik. Konsultant helistas mulle tagasi, et tal tuli mõte. Idee, mis ka teoks sai, oli see, et ma taotlen viisa pikendamist väitega, et tööandaja kavatseb taodelda LMIA-d. Hiljem teavitame aga et tööandja mõtles ümber. Põhimõtteliselt oli see ju tõsi, ta mõtles ümber, a tsipa varem kui pikendamise taotluse sisse andsin, a kuidas seda hiljem tõestatakse, ilmselt pole vajagi. Taoline oli mul juba varem, puudus vaid see LMIA väide. See mõte ei läinud toona käiku, kuna konsultant ütles, et migratsiooni ametnikud saaks ju kohe aru, et tegemist lihtsalt nende lollitamisega, kuna olemas olevat viisat ei saa ju pikendada. Nüüd kui tal tuli idee, panna kaaskirjale LMIA taotluse kavatsus juurde, tundus see tema jaoks reaalne. Taotluse edastasime posti teel, kuna digitaalselt edastatud taotlused võetakse kiiremini ette, posti teel saadetud taotluste läbivaatamise aeg kipub kolme ja poole kuu taha. Eesmärgiks oli võita aega, kui oleme edastanud taotlused enne olemasoleva viisa lõppu, on meil õigus edasi töötada, kuni saame vastuse. Vastuse saamise hetkeks on meil mõlemal olemas aastane töökogemus Kanadas, tänu millele mina saan üritada taodelda elamisluba, Katre taotleb tööluba, kuna tema tööandaja taotleb LMIA. Katrel on samuti aastast töökogemust vaja (seda siis antud alal, mida ta teeb), seda selleks, et ta oleks hiljem sellele ametikohale kõlbulik, mille tarvis ta tööluba taotleb. Seega saatsime teele ühesugused taotlused, vaid selle erinevusega, et tema tööandaja ka reaalselt tegeleb LMIA-ga. Kui Katre ettevõte saab LMIA positiivse vastuse siis Katre saab hakata tööluba taotlema. Positiivse tulemuse korral on tal võimalus saada tööluba kaheks aastaks, landscaperi ametil. 

Läksin siis uuesti Anna jutule, et kas saaksin edasi töötada, kuna leidsin mooduse, kuidas mõni aeg veel siin seaduslikult töötada. Meil jäi kokkulepe, et saan töötada umbes kolm kuud, siis näis edasi mis saab. Nad loodavad, et saan jääda kauemaks. Tema pidi samal ajal minu kohale uut inimest otsima. Juhul kui ma saan loa edasi töötada siis jään oma kohale ja uus inimene jääb muid asju tegema, kuna ühte inimest on igal juhul juurde vaja.

Selle seaduslikult töötamise jutuga meenus, et kui ma esimest korda Anna juurde oma viisa jutuga läksin, siis ütlesin, et võib juhtuda, et ma ei saa mõnda aega töötada, kuna ei ole tööluba. Selle peale arvas Anna, et ahh see ei takista siin paljusid töötamast, kas mul nt on äkki kedagi, kelle nimele ta saaks tšekke kirjutada. Et jah, ebaseaduslikult asju ajada ei ole probleem, küll aga tekitavad seaduslikud kanalid probleeme:). Vaadates seda organiseerimatust, mis ettevõttes on, ei imesta, et neil raamatupidamises miskid asjad vähe vasakule.

Mina siis maadlen hetkel enda tunnistuste tunnustamisega WES-is (World Education Service) ja õpin vaikselt inglise keelt, kuna 8 oktoober on inglise keele taseme test. Mõlemad on vajalikud elamisloa taotlemiseks. Ega mul väga suurt lootust ilmselt luba saada ei ole, a kui ei ole ära proovinud, ei saagi teada.

Lisaks olen hakanud ka uut töökohta otsima, kuna elu on näidanud, et ma ei saa Annat täielikult usaldada.

Lühidalt siis selline lugu, tõesti, see on lühike versioon kogu sellest pingelisest asjatamisest. Lisaks kõigele näpistas meid veel aeg, sellega oli väga kitsas, iga vähenegi venitamine tundus meie võimalusi vähendavat. A nüüd siis oleme vabatahtlikud vangid, riigist lahkuda ei saa, kuni lõplik otsus käes. Nagu alguses ütlesin, et eks me lahkuda jah saaks aga pärast ei lasta enam tagasi. Elame näeme!

Point Roberts

19 augustil läksime nädalavahetuseks Ameerikasse, mis see siis ära ei ole, kes läheb Haapsallu suvitama, meie läksime Point Robertsisse. Tegemist Washingtoni osariigile kuuluva pisikese tükisesega, mis tundus enamjaolt suvituspiirkonnana. Katre ütles tabavalt, et nagu Muugale oleks sattunud. Suvilad väikestel kruntidel, üksteise külje vastas. Ühel naabril on seal suvila ja sinna me ennast sisse sättisimegi. Kambas olid lisaks meile veel Kate, Patti, Rhonda ja üks trennikaaslane Christine. Nagu siinkandis kombeks, veetsime õhtu lauamänge mängides. Kui seltskonda on kaasatud alkohool siis mängud ei ole kindlasti mitte male, kabe ega reis ümber maailma vaid ikka sellised, kus peab piinlikke asju tegema ja oma varjukülgi avama. Igatahes lõbus oli.
Laupäeval tegime linnale tiiru peale, kaua see aega ei võtnud :).
Peesitasime rannas, vesi oli kaugel, kuna oli mõõna aeg. Me Katrega trügisime ikka vee äärde, mingi hetk jalutasid ülejäänud ka järgi. Mina peesitasin kaasakantaval rannatoolil, Katre viskas enda rätiku maha ja läks miskeid dollari karpe otsima.

Vot selliseid: 

Miski hetk hüüti mulle, et heii, vesi tõuseb. Minuga oli kõik ok aga Katre saunalina juba vaikselt ujus. Katre ja minu jaoks oli see tõus uus ja huvitav asi ja veel nii kiiresti. Vedasime oma kodinad rannale lähemale, ega kaua ei läinud, kui pidime jälle edasi (tagasi) liikuma. 

  

Nii me seal siis päevitasime, ühe jalaga Ameerikas, teise jalaga Kanadas.

 Vasakul Kanada, paremal Ameerika

Pärast väsitavat päeva läksime Katrega poodi joogipoolist tooma, jõudes tagasi, olid terassile tekkinud õhupallid ja silt "Palju Õnne Sünnipäevaks, inglise keeles loomulikult. Et siis väike üllatuspidu. Peagi saabusid veel üks trennikaaslane ja treener. 

Siin on väga popp mängiga õlle pongi (beer pong)

Sain selgeks ka õlle shoti. See käib nii, et õllepurgile tehake alla serve noaga auk, stardipauk kõlab, kui purk avatakse selle avamise kohalt. Kes esimesena purgi tühjaks imeb, see on võitja.

Ja nii see kulges.

Kütuse hinnad olid toredad (USD on pm Euroga ühel tasemel), a ja kui tankimise ajal igav hakkab siis võib telekat vaadata:

Et siis jah, 67 senti liiter ja olen kindel, et see koht ei ole odav koht.

Piiril probleeme ei tekkinud, minnes oli vaid väike viivitus. Meil oli kehtiv esta küll olemas a selgus, et see kehtib vaid siis kui lennukiga USA-sse sisened, kui maad mööda minna siis vaja uut viisat. Seitsme dollari eest saime passi "visa waiveri", mis kehtib novembri keskpaigani. 

Linna teisel küljel olev rand oli jalutamiseks mõeldud:

Oii, kus seal vedeles väärt materjali :P

Selliseid Kanada ja USA lippe lehvis palju. Tegelikult ma ei saa aru, milleks USA-l on seda pisikest tükikest vaja, kas tõesti laekub makse nii palju, et tasub piiri ülal pidada, lapsi läbi Kanada Ameerikasse kooli transportida. Kunagi olevat seal kool olnud, nüüd enam mitte.

A tore väike linnake oli :)

Mägimatk Chilliwacki lähistel

Aega võttis a lõpuks vedas Katre mind mäkke matkama. Eesmärgiks oli leida ilusa sinise veega järvi. Esialgne plaan oli tegelikult selline, et laupäeval sätime ennast vallutatava mäe lähedale ja pühapäeval teeme seal ühe tiiru. Infolehed teadsid rääkida, et et see matkarada on läbitav viie tunniga, seega ühepäevane matk.

Selle telkimisega läks aga nii, et meil oli valida, kas telgimekohas, kus saab autoga platsile, vetsud igal sammul, teised telkijad kahe meetri kaugusel või valime groundcampingu. Groundcamping on meie mõistes tavaline telkimine,  asjad näpus jalutad kohale, ei mingeid liigseid mugavusi.  Mugavad, tihedalt asutatud telkimiskohad maksid 22 $, groundcamping maksis 5 $ nägu ja selle eest pidi maksma online, kohapeal seda teha ei saanud, kuna seal puudus levi. Valisime groundcampimise variandi. Registreerisime endid telkijateks, märkisime piirkonna, kus kandis, mis nö rahvuspargis telgime, kuupäeva millal, lisaks oli kohustuslik panna hädaabi kontakt ja enda auto number. Kui keegi tahab kaardilt uurida siis rahvuspargiks (Provincial Park nagu siin neid nimetatakse) oli Chilliwack. 
Auto jätsime metsaservas asuvasse parklasse ja läks lahti see meeletu tõusude, juurikate ja kividega Kolgata tee. Lisaks oli sealkandis hiljuti ka sadanud, sellest siis oli rada kohati ikka päris mudane. Seal kus ei olnud muda, seal olid korralikud kivimürakad. Siin-seal leidus ka normaalset rada aga selle rikkus ära korralik tõus.

Kõvasti üle tunni matkamist jõudsime Lindemani järveni. Väga ilusa veega järv. Kuna seal telkimiskohtadega priisata ei olnud siis tatsasime edasi. Kokku üle nelja tunni matkamist ja jõudsime Greendrop järveni. Miskil põhjusel oli meil eelinfo vähe vigane, nimelt arvasin, et see kaugem järv on ilusam ja väärt sinna matkamist, selgus aga hoopis, et Lindeman oli oluliselt ilusam. Telkijaid oli Greendropis ootamatult palju, a miski kohakese ikka leidsime.

Toitu ei tohtinud enda juurde jätta, kuna karude oht. Mõned tõmbasin enda toidukoti puu külge rippi. Kellel paela kaasas ei olnud, sai kasutada suts eemal olevat metallkappi. Ma ei saanud pool ööd magada, ootasin ja kuulasin, millal need karud tulevad, lõpuks mõtlesin, et ahh, me oleme pm teiste telkijate keskel, kui midagi toimub, küll siis kära üles ajab. Mida ei tulnud, olid karud, õnneks.

Kuna ühe otsa teekond oli piisavalt pikk olnud ja tagasi ka vaja minna siis otsustasime, et see mägi, kuhu esmalt tahtsime minna, see jääb teiseks korraks.

Aga jah, mis ma oskan öelda, kohati oli ikka päris raske, minu esimene matk mägedes, suure seljakotiga. Ühel tõusul kadus pidamine ja kukkusin küllili ja tegin vastkasõitu, väike ehmatus ja mõned korralikud sinikad ning matk võis jätkuda. A jaa, küüne murdsin ka ära, kui üritasin ennast pidama saada.

Jalanõude valik sai vähe vale, matka rihmikud, nüüd mul korralikud saapad järgmist matka ootamas, eks näis, kuhu matkahunt Katre mind kaasa lohistab ;)

Video

Duncan II

Kuna kogu Duncani postitus oleks ühes osas pikaks veninud (palju pilte, vähe juttu, nagu ikka viimasel ajal) siis siit tuleb teine osa, pühapäevaste käikudega.

Käisime ühes tavalises pargis, ei midagi erilist, a ja tegelt sellel turisti vanaaegsel tänaval käisime ka pühapäeval, a nohh pole vast hullu, et see sai juba eelmises postituses ära näidatud.

Metsa keskus (Forest Discovery Center)
Ma nimetaks seda metsa muuseumiks. 
Territooriumile sai rongiga ringi peale teha. Päris tore oli. Selline rong siis:

turist ootamas väljumist

Olime seal 19 juuli ja tegemist oli Kanada isadepäevaga, sel puhul oli keskuses vanade traktorite näitus, paljudega sai proovisõitu teha, mõnedel olid ka hinnasildid küljes, et need olid siis müüa.

 

Põkad vaadatud liikusime territooriumil ringi, nägime järgmisi põnevaid masinaid, saemasinaid jne:

Selle höövli, freesi saab tööle traktori jõul

Muuseum samas keskuses: 

 1910

Näidis elamine-olemine metsatööstuses, sündmuskohal:

Päeva lõpetasime röövlindude farmis. Suutsin seal piisavalt varjatult liikuda, seega üks kulliline lahkus sealt vabana.
Meil läks hästi, jõudsime sinna juhuslikult ajaks, kui oli algamas väike šhõu, kus demonstreeriti erinevaid kotkaid ja kulle, kes kutsumise peale kohale lendasid ja ennast siit sealt näitasid.