13.09.2015 oli Queen Elizabeth pargil sünnipäev, juubel, 75, mille puhul toimus seal praktiliselt kogu päev meelelahutusi, miski tsirkuse punt ja kohalikud bändid esinesid, köislaskumine oli 5 CAD, tavahind 20.
Kui kohale jõudsime siis tundsin, et peaks ühiskasutatavat ruumi külastama ja ennäe, jõudsimegi platsile sellest küljest kus asusid kemmergud. Lähenesime neile küljelt, kaks inimest just väljusid (mitte ühest ja samast), keegi nagu ei kippunud kohe asemele minema, valisin siis mina ühe rohelise nupukesega ukse ja astusin aga julgelt sisse. Arvestades sellega, et üritusel oli palju rahvast, oli ruumi seisukord päris hea. Asjatoimetused aetud, astusin aga rõõmsalt ja vapralt asutusest välja ja nägin enda ees vaatepilti, mis sundis mind hetkeks lausa tarduma. Minu ees oli mitmekolonniline vetsu järjekord. Suur osa rahvast vaatas mulle kerge muigega vastu, oii ma oleks tahtnud maa alla vajuda, jumal tänatud, et mul eesti sümboolikaga dressikat seljas ei olnud, peaaegu oleksin pannud kusjuures. Suutes end koguda, keerasin paremale, eemale järjekorrast ja tuhatnelja panin sealt ajama, lootes, et ma ei kohta sellel üritusel mitte ühtegi inimest, kes selles järjekorras oli.
Otsisime vaba mättakoha ja kuulasime esinejat. Nohh, me väga sillas ei olnud sellest esinemisest ja mõne aja pärast liikusime edasi, et miski tsirkuse trupi esinemist vaadata. Oli selline tagasihoidlik esinemine, naised tegid akrobaatikat, miski tüüp sõitis üherattalise rattaga, mille sadul oli inimeste peade kõrgusel.
Köislaskumise järjekorra juures oli silt: "siit punktist atraktsioonini on ootamist u 2 tundi" ja seal lähedal oligi järjekorra lõpp. Eriline viitsime ikka mitu tundi seista järjekorras, nagu nõukaaegne talongiaja järjekord.
Ega me seal miski meeletu aeg ei olnudki, me kumbi ei sattunud vaimustusse üritusest ja otsustasime lahkuda, šampust ja torti ju ka ei pakutud, väga ebaviisakas sünnipäevalaps;).
Sai suts veel ka linnas jalutatud ja koju.
Juhul, kui keegi nüüd uskuma jäi, et Katre üritab tõesti poodidesse siseneda siis see tähendab, et tegemist on heade seinamaalingutega:)
Eelnevad päevad oli meie põhiülesandeks leida endile uus kodu, kuna 15 pidime ju välja kolima. Täna oligi meile üks huvipakkuva elamise perenaine vastanud. Eile kribasin talle, täna (13.09) ta vastas meile, homme läksime kohta vaatama ja ülehomme kolisime sisse.
"Homme" st siis õhtul, kui käisime elamist vaatamas, oli Katrel järjekordne töövestlus, mille tulemuseks oli kaks proovitööpäeva. Selle töökoha pärast ütles Katre juba peos oleva töökoha ära, kuna tolle peos oleva puhul oleks ta pm vaid kuivanud lehti pidanud kokku puhuma ja kasti viskama. A see teine koht tundus selline, kus ta saaks ka ise areneda.
Kui oma suurte kottidega bussi ootasime siis hakkas meiega suhtlema, üks noor ema, kellelt saime samuti tiba infi üldise eluolu kohta. Nt seda, et kohalik migratsioonipoliitika on ülisoosiv hiinlastele, kes saavad endale maju osta maksuvabalt, tundus, et see tekitab kohalikes paksu verd, samas miks ei peaks. See kohalik mainis, et tema nt ei saa endale maja ostu lubada, kuna kinnisvara on kallis, samas kui 20% Vancouveris olevatest majadest on hoopis tühjad, nende omanikud aga hiinlased, kes siin üldse ei elagi. Võimalik, et selle % osas võis ta tiba ka liialdada, a kes teab. Lisaks arvas ta, et meil on suht head lootused tööle saada, kuna olema valged. Mitte et siin rassism lokkaks, aga hiinlastest pidi olema suht siiber. Ma ise mõtlen, et kuna neid siin nii palju siis samas on ju võimalik, et tööandja ise on juba hiinlane:).
Ja nii ka oli. Kolimise päeval sain ka mina kutse vestlusele, puidutöö abilise kohale, kus nagu vestlusel välja tuli oligi töölevõtja ise asiaat. Vastuse selle töökoha saamise/mittesaamise kohta pidin saama esmaspäeval, 21.09. A ega mul usku sellesse kohta ei ole, kuna selle vestluse ümber toimunu oli minu jaoks kahtlustäratav, kahtlustamine on mul vist juba veres. A arvan, et oli ka põhjust. Pärast telefoni kõnet lubas tööandaja saata mulle meilile aadressi kuhu tulla, miskipärast seda aga ei tulnud. Kuna ma panen endale kõik kohad kirja, kuhu kandideerin siis leidsin selle firma nime ja kodulehe aadressiga, õhtul saatsin sms-i, et kas see aadress on ikka see õige kuhu pean minema, vastust jällegi ei tulnud. Järgmine päev, st hommik, kui olin vestlusele juba minemas, helistasin, tüüp küsis imestavalt, et kas ma meili ei saanudki kätte, no ei saanud. Miskil põhjusel ei saadetud mulle ka sms-i vastu või ei jõudnud ka see kohale. Igatahes vestlus ise kestis pm 10 min. Mõned vestlejad pidid see nädal veel tulema ja esmaspäevaks lubati vastus anda. Kahtlustan, et kui tüüp sai teada, et tegemist naisega siis kadus huvi, hetkel pidid seltskonnas kõik mehed olema. Firma ise tegeleb pm mööbli plaatidest väljalõikamiseja kokkupanemisega, detailide kleebitakse peale plastik ja kasutatakse ka vineeri, seega, eriti puidutööks ma seda ei nimetakski, a nohh, kui nemad seda nii nimetavad, las siis olla nii. Pakutav palk esmalt 12 cad tunnis. Tegelt vähe, sest isegi pulgakommi lehvitajatele tänaval pakutakse 15 cad tunnis. Loodamegi siin saada sellisele kohale, kus palk algaks 15 cad tunnis.
Uus elamine on meil Surreys, sealkandis, kus Katrel töövestlused. Iseenesest tundub see koht siuke tiba kahtlaste inimestega asustatud olevat (mõtlen siis kogu seda kanti, mitte korterit). Tundub, et siin vaesem rahvas no ja naarikuid tundub ka olevat. A elamine ise on tegelikult kena, maja on 10 kuud vana, tuba küll väike aga hubane ja perenaine, kes elab teises toas, väiksemas kui meie oma, on ka tore. Ühiskasutuseks on meil vannituba, köök, elutuba ja rõdu. Ühiseks silitamiseks on kaks koera. Nende tõuge ma muidugi enam ei mäleta, a üks näeb välja nagu kolli, a on poole väiksem ja teine näeb välja nagu meil maal on Bläki a 2 cm pikemate jalgadega :).Lisaks on allkorrusel kasutada väike jõusaal, kus kaks ratast (üks neist ei tööta), kaks jooksulinti, üks kang, kaks suurt võimlemispalli, miski kõhulihaste pink ja selja venitamise pink (kinnitad jalad ja sis pm riputad ennast pea alaspidi.
Esimesel õhtul saime uuelt perenaiselt infi rohkem, kui eelmises kohas kahe nädala peale kokku. Tuleb välja, et ka perenaine on matkahuviline ja võite kaks korda arvata, mis see põhiteema oli. Vihjeks võin öelda, et Katre konspekteeris pool A4 suuruse paberi matkakohti täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar