Jah, ikka veel teel ja üle viie tunni on veel lennukis sõita. Eile kiitsin, et oi näe Tallinkis on kajutis juba ka wiffi levi olemas a ennäe, ka pilvede ja päikese vahel metallpurgis on nett olemas, väikse lisatasu eest muidugi aga olemas. Siim, kuidas see võimalik on?
Rootsis pikka matka ei teinud, saime kenasti metrooga kesklinna, kus paar sammu ja olimegi bussijaamas, mille ukse ees ootas meid suurte reklaamidega just see buss, mida meil vaja oligi. Kotid krabati seljast ja peagi istusimegi bussis, kus ka oli nett terve tee kenasti olemas, ohh seda interneti ajastut. Tunnike sõitu ja pakendasime Arlanda terminalis nr 5 enda matkakotte. Pakendamine seisnes teipimises, keerasime kottidele teibi ümber, et igast rihmad ei ja pandlad ei tilbendaks kuskile lindi vahele. Minu kott oli jällegi raskem, kusjuures nii mõnegi enda asja olin ma Katre kotti poetanud, ei ei, mitte salaja, ikka vastastikusel kokkuleppel. Lennufirma kodulehelt lugesin välja, et hinna sees oleva pagasi kaal on kuni 23 kg, mul kaalus kott 26, Katre kott kaalus 21, pagasit vastuvõtnud teenindaja virutas aga mul kotile peale kaaluks 23 märkega "Heavy", et siis raske 23 kg on sama mis lihtsalt 26 kg, mulle sobis, lisaraha ülekaalu eest jäi maksmata, a eks see oleks ju diskrimineerimine ka olnud, kui minu ülekaalulisust oleks maksustama hakatud, kuigi jah olen kuulnud, et selline plaan lenunduses on juba kõne all. Kottide teipimine oli asjata, meid suunati vaatamata nähtud vaevale enda kottidega special pagasi lindi juurde.
Egas midagi erilist nagu ei toimunud, kõik sujus kuidagi kenasti.
Väike vahepeatus Islandil ja edasi. Nüüd siis olemegi juba 5,5 lennutunni kaugusel Vancouverist. Tundub, et saime päris head istekohad, peaaegu nagu äriklass, vähemalt jalgadel on meeletult ruumi. Nimelt oleme avarii väljapääsu ees ja vahe kahe istmerea vahel päris korralik. Ja enda pagasi pärast me ka muretsema ei pea, kui meie kotte just teiselt poolt lennukit välja ei visatud siis on need peal, oma silmaga nägime kui sisse visati.
Islandi kohta veel nii palju, et seal oli vaid 10 kraadi sooja ja lennujaam on päris pisike, tundus, et isegi liiga, ühe euro eest peaks saama umbes 165 kohalikku raha, sellised suured numbrid olid siis seal hinnasiltidel.
A muideks ja Katrel tervis tundub nüüd ka korras olevat, hommikul rootsi lauas sõi nagu hobune, eks ta oli nälgas ju ka olnud. Tundub, et siin pikal lennul ei saagi süüa, või nohh saab aga raha eest, seda nüüd ei oodanudki aga eks tuleb siis oma eurosid luftitada.
Egas midagi, annan Katrele ka sõna st siis et klaviatuuri ;)
Stockholmi lennujaamas juba kontrolliti, kas tagasilennu piletid olemas jne. Ja muidugi meie panime muidugi tarka, et ei ole vaja, me läheme tööle ja elama. Loomulikult see ei olnud viimane kord, kuna juba Islandil küsiti pabereid näidata, minul küll süda tuksus seal 2x kiiremini. Ilmselt see õige katsumus on meil alles veel ees, eks näib kuidas meil läheb, kas saame Kanadasse või mitte.
Rootsis pikka matka ei teinud, saime kenasti metrooga kesklinna, kus paar sammu ja olimegi bussijaamas, mille ukse ees ootas meid suurte reklaamidega just see buss, mida meil vaja oligi. Kotid krabati seljast ja peagi istusimegi bussis, kus ka oli nett terve tee kenasti olemas, ohh seda interneti ajastut. Tunnike sõitu ja pakendasime Arlanda terminalis nr 5 enda matkakotte. Pakendamine seisnes teipimises, keerasime kottidele teibi ümber, et igast rihmad ei ja pandlad ei tilbendaks kuskile lindi vahele. Minu kott oli jällegi raskem, kusjuures nii mõnegi enda asja olin ma Katre kotti poetanud, ei ei, mitte salaja, ikka vastastikusel kokkuleppel. Lennufirma kodulehelt lugesin välja, et hinna sees oleva pagasi kaal on kuni 23 kg, mul kaalus kott 26, Katre kott kaalus 21, pagasit vastuvõtnud teenindaja virutas aga mul kotile peale kaaluks 23 märkega "Heavy", et siis raske 23 kg on sama mis lihtsalt 26 kg, mulle sobis, lisaraha ülekaalu eest jäi maksmata, a eks see oleks ju diskrimineerimine ka olnud, kui minu ülekaalulisust oleks maksustama hakatud, kuigi jah olen kuulnud, et selline plaan lenunduses on juba kõne all. Kottide teipimine oli asjata, meid suunati vaatamata nähtud vaevale enda kottidega special pagasi lindi juurde.
Egas midagi erilist nagu ei toimunud, kõik sujus kuidagi kenasti.
Väike vahepeatus Islandil ja edasi. Nüüd siis olemegi juba 5,5 lennutunni kaugusel Vancouverist. Tundub, et saime päris head istekohad, peaaegu nagu äriklass, vähemalt jalgadel on meeletult ruumi. Nimelt oleme avarii väljapääsu ees ja vahe kahe istmerea vahel päris korralik. Ja enda pagasi pärast me ka muretsema ei pea, kui meie kotte just teiselt poolt lennukit välja ei visatud siis on need peal, oma silmaga nägime kui sisse visati.
Islandi kohta veel nii palju, et seal oli vaid 10 kraadi sooja ja lennujaam on päris pisike, tundus, et isegi liiga, ühe euro eest peaks saama umbes 165 kohalikku raha, sellised suured numbrid olid siis seal hinnasiltidel.
A muideks ja Katrel tervis tundub nüüd ka korras olevat, hommikul rootsi lauas sõi nagu hobune, eks ta oli nälgas ju ka olnud. Tundub, et siin pikal lennul ei saagi süüa, või nohh saab aga raha eest, seda nüüd ei oodanudki aga eks tuleb siis oma eurosid luftitada.
Kaks ufonauti imestamas, et ka lennukis on nett saadaval.
Egas midagi, annan Katrele ka sõna st siis et klaviatuuri ;)
Stockholmi lennujaamas juba kontrolliti, kas tagasilennu piletid olemas jne. Ja muidugi meie panime muidugi tarka, et ei ole vaja, me läheme tööle ja elama. Loomulikult see ei olnud viimane kord, kuna juba Islandil küsiti pabereid näidata, minul küll süda tuksus seal 2x kiiremini. Ilmselt see õige katsumus on meil alles veel ees, eks näib kuidas meil läheb, kas saame Kanadasse või mitte.
Eino Jah, head ufonaudid, ise lubasid ilusaid pilte! Aga mis firmaga te lendasite?
VastaKustutaIcelandair
VastaKustutaA mis sellel pildil siis viga, väga ilus ja selge ju :P