Tormihoiatus

Täna käis meil külas perenaise eks ja tuletas muuhulgas meelde, et torm on tulemas, midagi taolist, mis siin vähem kui kuu aega tagasi olnud, mille tagajärjel osad jäid elektrita ja mõnel ei olnud vett. Ise nägime siinkandis ühte majale ja selle kõrvale olnud autole langenud puud, mis ei olnud veel lõplikult ära koristatud. Seoses sellega tõmbas korteri perenaine (edaspidi Cathy) elutoa laua alumiselt riiulilt välja karbikese ja tutvustas meile selle sisu, et vajaduse korral saaksime seal olevat kraami kasutada. Kastike sisaldas endas hunnikut küünlaid ja tikke. Lisaks oli taskulamp ja siis veel teine laskulamp, millel oma generaator mida vaja energia saamiseks vändata. Selle viimase juurde kuulus ka raadio, a mitte selleks, et saaks küünlavalgel mõnusat muusikat nautida, vaid selleks, et raadio vahendusel hädaabi teateid kätte saada. Lisaks pidi tal olema voodi alla varutud joogivett ka toitu. 
Ma nüüd ei teagi, kui öösel vool ära läheb, kas peab küünlaid põletama minema ja raadiot kuulama või võib rahulikult edasi magada. Ma vast magan edasi, kuni valgeks läheb :)

Politseimuuseum

16.09.2015 käisime Vancouveri politseimuuseumis. Läksime sihilikult nädala sees, et seal ei oleks palju rahvast. Kõik mis pildile jäi on allpool näha, a pildile ei jäänud  erinevad lood kuritegudest, oli nii lahendatud, kui lahendamata. Oli väljanäitus vormidest, raadiojaamadest, mõningatest relvadest, nii politsei kasutuses olevatest kui keelatud ja ära võetud. Lahkamiskamber külmikutega laipade jaoks. Üks meid kõige pikemalt köitnud "atraktsioon" oli fotoroboti tegemise võimalus. 

Politseinaissportlased

 Kärauad, mis peavad.

 Moodne tulirelv

Keelatud relvad

 Alkomeeter

Katre meisterdab fotorobotit

 Selline siis mina läbi Katre silmade :D Ainuke mis minu silmade läbi mind meenutab on nokats :D

 Ja Katre läbi minu silmade. Tegelt ma näed Katret vähe teistsugusena aga Kanada andmebaasi ei ole lihtsalt selliseid näo elemente.

Superraal

Pärast käisime šhoppamas, Katre ostis endale raudninaga saapad (steel toe boots), et nendega turvaliselt proovipäevadele minna. NImelt siis suht iga füüsilise töö puhul vaja selliseid jalanõusid, nõuded lihtsalt sellised.
Päeva lõpetuseks käisime pasta restoranis, Old Spaghetti Factory Restaurant. Põhiroa hinnaks keskmiselt 15 cad, a kauba peale saad jäävett, eelroaks kas salati või supi, kõrvale saia ja magustoiduks jäätist. 
Ükskorralik kõhutäis, mis maitses hea.

Katre vestlused, proovipäevad ja kõva konkurents

Parku eelmise elukoha kirjeldust ei ole ma veel Katrelt saanud, et siia üles riputada, a väike kirjeldus tema vestlustest sain kätte, lisaks pinnisin just temalt välja ka proovipäevade kirjelduse (teine lõpes just täna 18.09), paraku, pean mina, kodune, poole kohaga tema sekretär nüüd tema ütlemise peale selle viimase osa ise kirja panema :D

Kirjutan veidi oma töövestlustest, kuidas mul läks ja mis jutud seal omavahel sai peetud. Esimene töö intervjuu oli maalri Markiga, kellega olin eelmisel päeval kokku leppinud kokku saamise aja. Ja loomulikult mina kui korralik inimene, tegin eelmisel õhtul intervjuu jaoks ettevalmistusi. Isegi keerulisemad sõnad sai peopessa kribatud :)

Kohale jõudes viis Mark mind üürikorterisse, et näidata, mis tööd vaja teha jne. Lõpuks küsis, et mitme päevaga värviksin kogu korteri ära ja mina kui vähese maalri kogemusega, mainisn, et 4 päevaga, temal läks selle peale silmad suureks. Takka järgi kiirustades vastasin, et okei 2 päevaga. Selle peale mainis, et tema saaks hoopis ühe päevaga hakkama. Selge, siis sain aru, et sealt midagi head ei tule mulle.

Järgmised kaks intervjuud oli seotud haljastuse erialaga. Laupäeval toimus intervjuu omaniku (poolast tulnud ja elanud üle 20 aasta Kanadas) kodus, suhtlemine toimus vabas vormis, ei mingit konkreetsust. Pidevalt hoiatati, et see töö on raske ja iga ilmaga tehakse tööd, kas ma ikka olen valmis selleks. Mina muidugi, tean, tean, olen teadlik sellest, et mul jõudu on jne. Pidin ikka ennast kiitma, siin pidavat kiitmine pidi kasulik olema, et kui tahad tööle saada. Lõpptulemus oli see, et mind võetigi tööle ja mu tööks oleks olnud lehtede kokku korjamine puhuri abil, riisumine ning kasti viskamine.

Aga ise veel ei andnud jaa vastuse, kuna mul oli ees kolmas intervjuu ülejärgmisel päeval. Ikka ja jälle valmistusin ma intervjuudeks ette, mis tundub, et seda ei olegi mõtet teha, kuna neid küsimusi mis netis kirjas ja näha, ei küsitud üldse, pidin rohkem loominguliselt vastama. Ja üleüldse vestluse riietus on seal vabamas vormis, ei mingit ametlikku riietust.

Viimasel töövestlusel pandi mu teadmisi proovile, milliseid taimi ja puid ma tunnen, mida ma teistmoodi teeksin, viidi spetsiaalselt aeda, kus oli erinevaid taimed ja puud. Ja mina muidugi ei teadnud kõiki taimi ja lilli, siis ütlesin, et siin nii palju uusi taimi ja ma ei oska neid inglise keeles nimetada. Selle peale vastati, et täitsa arusaadav, et küll ma õpin aja jooksul selgeks. Küsis, kas ma erinevaid tööriistasid oskan kasutada, loomulikult pidin ikka kiitma, et oskan jne. Eks see näib, kas saan hakkama katsepäevadel. Homme pean juba 7.30 kohal olema ja hakkan suurepärast haljastust haldama, hoidke pöialt, et saan sinna tööle.

Lebotab Katre voodil pikali, käed rinnal, sõrmed ristis ja pajatab, mina istun kirjustuslaua taga, kõrvad puhtad ja valmis etteütluseks:

Mõned muljed proovipäevadest kokkuvõtlikult. Närib sõrme. Hommikul kl 7:30 algas tööpäev, mind suunati gruppi kus olin kolmandaks. Seejärel suundusime objektile, kus pidime muru niitma, trimmerdama, puhuriga langenud lehti kokku koguma. Töö oli suht intensiivne, pausideta, ainuke paus oli lõuna ajal. Hooldasime isikute aedasid. Oli nii väikseid aedu, kui suuri murulappe, minu jaoks tundus muru niitmine mõtetu, kuna muru pikkus oli u 2 cm. Niitmine pidi toimuma täpselt, paralleelselt esimese nö rajaga. 

Seltskond oli esimesel päeval vaikne, eriti ei suhelnud, teisel päeval aga oli kõik vastupidi, rääkisidja lobisesid. Teisel päeval oli meiega ka töödejuhataja, kes rääkis ja õpetas, et siis suunas mind õigele teele. Teisel päeval puutusin kokku miski rohuga, mis kasvab murust, pidin selle välja kookima. Tö on tore aga õhtuks väsitav. 

Nüüd pean ainult ootama teisipäevani, kuni saan vastuse. Sain kirjaliku vastuse, et töödejuhataja jäi minuga rahule, kuigi pean veel harjutama trimmerdamist, samas jällegi olen kiire õppija.

Tuli Katre täna oma teiselt proovipäevalt, mina uudishimulikult ootamas, et nohh, kuidas läks, jäädi rahule, võetakse alaliselt tööle? Katre kuidagi kahtlev, vastab, et ei usu hästi, et ta ei saanud trimmeriga päris hästi hakkama ja näitas siis kirja, mis talle oli saadetud u tund, peale tööpäeva lõppu. Kirjas seisis, et temaga oldi rahul, positiivne oli, et ta õpib kiirelt, kui teda juhendatakse, ei karda ennast määrida ja muidu töökas. Puuduseks oli, et peab veel trimmerdamist harjutama aga see on iseenesest ok. Teisipäeval pidi neile keegi veel vestlusele minema ning seejärel teevad nad oma valiku. Selle teisipäeval vestlusele minemava inimesega on nüüd selline lugu, et see olen mina. Mulle helistati täna, telefoni teel oli väike küsitlus mida oskan ja teisipäeval on vestlus silmast-silma. Lisaks saab mul olema proovi tööpäev. Eino tore ju küll, ma juba jõudsin mõelda, et Katre saab vast kindlasti selle koha, sest ta on ju tubli töötaja ja siis mina pean lihtsalt pingutama, et ka saaks, koos oleks juühes kohas tore tööl käia. Aga jah, eks siis näis, pean vast Katrega võrdselt seal "esinema", et nad ei suudaks otsustada kumba valida ja võtavad mõlemad :) Lubatud palk 14-16 cad tunnis.
Vot sedasi siis nüüd. Eks meil on nüüd siin paar päeva aega omavahel diili teha, kes vähem maksab, loovutab enda koha ;)

Sünnipäev ja muud argised tegemised

13.09.2015 oli Queen Elizabeth pargil sünnipäev, juubel, 75, mille puhul toimus seal praktiliselt kogu päev meelelahutusi, miski tsirkuse punt ja kohalikud bändid esinesid, köislaskumine oli 5 CAD, tavahind 20. 

Kui kohale jõudsime siis tundsin, et peaks ühiskasutatavat ruumi külastama ja ennäe, jõudsimegi platsile sellest küljest kus asusid kemmergud. Lähenesime neile küljelt, kaks inimest just väljusid (mitte ühest ja samast), keegi nagu ei kippunud kohe asemele minema, valisin siis mina ühe rohelise nupukesega ukse ja astusin aga julgelt sisse. Arvestades sellega, et üritusel oli palju rahvast, oli ruumi seisukord päris hea. Asjatoimetused aetud, astusin aga rõõmsalt ja vapralt asutusest välja ja nägin enda ees vaatepilti, mis sundis mind hetkeks lausa tarduma. Minu ees oli mitmekolonniline vetsu järjekord. Suur osa rahvast vaatas mulle kerge muigega vastu, oii ma oleks tahtnud maa alla vajuda, jumal tänatud, et mul eesti sümboolikaga dressikat seljas ei olnud, peaaegu oleksin pannud kusjuures. Suutes end koguda, keerasin paremale, eemale järjekorrast ja tuhatnelja panin sealt ajama, lootes, et ma ei kohta sellel üritusel mitte ühtegi inimest, kes selles järjekorras oli. 

Otsisime vaba mättakoha ja kuulasime esinejat. Nohh, me väga sillas ei olnud sellest esinemisest ja mõne aja pärast liikusime edasi, et miski tsirkuse trupi esinemist vaadata. Oli selline tagasihoidlik esinemine, naised tegid akrobaatikat, miski tüüp sõitis üherattalise rattaga, mille sadul oli inimeste peade kõrgusel.

  
Köislaskumise järjekorra juures oli silt: "siit punktist atraktsioonini on ootamist u 2 tundi" ja seal lähedal oligi järjekorra lõpp. Eriline viitsime ikka mitu tundi seista järjekorras, nagu nõukaaegne talongiaja järjekord. 
Ega me seal miski meeletu aeg ei olnudki, me kumbi ei sattunud vaimustusse üritusest ja otsustasime lahkuda, šampust ja torti ju ka ei pakutud, väga ebaviisakas sünnipäevalaps;).

Sai suts veel ka linnas jalutatud ja koju.

Juhul, kui keegi nüüd uskuma jäi, et Katre üritab tõesti poodidesse siseneda siis see tähendab, et tegemist on heade seinamaalingutega:)

Eelnevad päevad oli meie põhiülesandeks leida endile uus kodu, kuna 15 pidime ju välja kolima. Täna oligi meile üks huvipakkuva elamise perenaine vastanud. Eile kribasin talle, täna (13.09) ta vastas meile, homme läksime kohta vaatama ja ülehomme kolisime sisse. 

"Homme" st siis õhtul, kui käisime elamist vaatamas, oli Katrel järjekordne töövestlus, mille tulemuseks oli kaks proovitööpäeva. Selle töökoha pärast ütles Katre juba peos oleva töökoha ära, kuna tolle peos oleva puhul oleks ta pm vaid kuivanud lehti pidanud kokku puhuma ja kasti viskama. A see teine koht tundus selline, kus ta saaks ka ise areneda.

Kui oma suurte kottidega bussi ootasime siis hakkas meiega suhtlema, üks noor ema, kellelt saime samuti tiba infi üldise eluolu kohta. Nt seda, et kohalik migratsioonipoliitika on ülisoosiv hiinlastele, kes saavad endale maju osta maksuvabalt, tundus, et see tekitab kohalikes paksu verd, samas miks ei peaks. See kohalik mainis, et tema nt ei saa endale maja ostu lubada, kuna kinnisvara on kallis, samas kui 20% Vancouveris olevatest majadest on hoopis tühjad, nende omanikud aga hiinlased, kes siin üldse ei elagi. Võimalik, et selle % osas võis ta tiba ka liialdada, a kes teab. Lisaks arvas ta, et meil on suht head lootused tööle saada, kuna olema valged. Mitte et siin rassism lokkaks, aga hiinlastest pidi olema suht siiber. Ma ise mõtlen, et kuna neid siin nii palju siis samas on ju võimalik, et tööandja ise on juba hiinlane:). 

Ja nii ka oli. Kolimise päeval sain ka mina kutse vestlusele, puidutöö abilise kohale, kus nagu vestlusel välja tuli oligi töölevõtja ise asiaat. Vastuse selle töökoha saamise/mittesaamise kohta pidin saama esmaspäeval, 21.09. A ega mul usku sellesse kohta ei ole, kuna selle vestluse ümber toimunu oli minu jaoks kahtlustäratav, kahtlustamine on mul vist juba veres. A arvan, et oli ka põhjust. Pärast telefoni kõnet lubas tööandaja saata mulle meilile aadressi kuhu tulla, miskipärast seda aga ei tulnud. Kuna ma panen endale kõik kohad kirja, kuhu kandideerin siis leidsin selle firma nime ja kodulehe aadressiga, õhtul saatsin sms-i, et kas see aadress on ikka see õige kuhu pean minema, vastust jällegi ei tulnud. Järgmine päev, st hommik, kui olin vestlusele juba minemas, helistasin, tüüp küsis imestavalt, et kas ma meili ei saanudki kätte, no ei saanud. Miskil põhjusel ei saadetud mulle ka sms-i vastu või ei jõudnud ka see kohale. Igatahes vestlus ise kestis pm 10 min. Mõned vestlejad pidid see nädal veel tulema ja esmaspäevaks lubati vastus anda. Kahtlustan, et kui tüüp sai teada, et tegemist naisega siis kadus huvi, hetkel pidid seltskonnas kõik mehed olema. Firma ise tegeleb pm mööbli plaatidest väljalõikamiseja kokkupanemisega, detailide kleebitakse peale plastik ja kasutatakse ka vineeri, seega, eriti puidutööks ma seda ei nimetakski, a nohh, kui nemad seda nii nimetavad, las siis olla nii. Pakutav palk esmalt 12 cad tunnis. Tegelt vähe, sest isegi pulgakommi lehvitajatele tänaval pakutakse 15 cad tunnis. Loodamegi siin saada sellisele kohale, kus palk algaks 15 cad tunnis.

Uus elamine on meil Surreys, sealkandis, kus Katrel töövestlused. Iseenesest tundub see koht siuke tiba kahtlaste inimestega asustatud olevat (mõtlen siis kogu seda kanti, mitte korterit). Tundub, et siin vaesem rahvas no ja naarikuid tundub ka olevat. A elamine ise on tegelikult kena, maja on 10 kuud vana, tuba küll väike aga hubane ja perenaine, kes elab teises toas, väiksemas kui meie oma, on ka tore. Ühiskasutuseks on meil vannituba, köök, elutuba ja rõdu. Ühiseks silitamiseks on kaks koera. Nende tõuge ma muidugi enam ei mäleta, a üks näeb välja nagu kolli, a on poole väiksem ja teine näeb välja nagu meil maal on Bläki a 2 cm pikemate jalgadega :).Lisaks on allkorrusel kasutada väike jõusaal, kus kaks ratast (üks neist ei tööta), kaks jooksulinti, üks kang, kaks suurt võimlemispalli, miski kõhulihaste pink ja selja venitamise pink (kinnitad jalad ja sis pm riputad ennast pea alaspidi.

Esimesel õhtul saime uuelt perenaiselt infi rohkem, kui eelmises kohas kahe nädala peale kokku. Tuleb välja, et ka perenaine on matkahuviline ja võite kaks korda arvata, mis see põhiteema oli. Vihjeks võin öelda, et Katre konspekteeris pool A4 suuruse paberi matkakohti täis.

White Rock Beach

12.09.2015

Kuna Katre teine vestlus toimus Surreys, mis on poolel teel White Rocki, kuhu oli  plaan kunagi ka minna siis sai see retk muuhulgas ka ette võetud. Katre läks vestlusele, mina sõitsin rongiga ühe peatuse edasi ja kolasin Surrey keskuses. Loomulikult leidsin kohe ilusa pargi, kus jalutada ja istuda ja korraks astusin ka kaubanduskeskusesse sisse. Ega poest midagi märkimisväärset ei leidnud (ega ma tegelikult eriti palju ei viitsinudki seal tiirutada :) ), kui siis vaid kostüümid nii lastele kui täiskasvanutele.

 Miskil põhjusel vajab tuletõrjuja sõrm kaitset, või vähemalt keegi arvab nii :)

Katre vestlus läbi ja pea tunnine bussisõit White Rocki võis alata. 

Tegemist on 5 ruutkilomeetri suuruse linnakesega, mis külgneb USA-ga, seega nägime juba ka tükikest suurt Ameerikat. A ilus vaikne koht see Valge Kaljukivi. Meie jalad viisid meid promenaadile, mis ilmselt ongi kõige vaatamisväärsem koht seal linnakeses. 

Pärdikud kuurorti kõige vaiksemas kohas. Lisaks rippumisele oli mõnus selle alla lihtsalt istuda ja vaadet nautida.

Vancouveris on praktiliselt igal tänavapingil mälestus- või tänutahvel kellelegi, White Rockil on lisaks veel sellised vahtralehe alleed. Pildil olevad näidised on tänuks kellelegi, aga on ka surnud inimestele mälestuslehekesed.

Kohaliku tuletõrjedepoo ukse klaasid olid ikka märkimisväärselt puhtad, ilmselt, kui midagi kustutada just ei ole siis tegelevad tuletõrjujad klaaside pesemisega.

See siis üks hea ülevaatlik, netist napsatud pilt.

Kodu, vestlus, White Rock.

Ega selle käigu kohta midagi pikemalt ei olegi rääkida :)

Rannapäev ja kiviaeg

Üldiselt on siin head ilmad olnud, esimesed päevad olid suts jahedad, nii 15 kraadi sooja ja väikeste hoovihmadega, viimasel ajal ikka üle 20 kraadi olnud, lausa 25. Nt õhtul, kui päikest enam ei olnud siis oli 19 kraadi,vähemalt internet teavitas nii.
Katre käis hommikul (reede) maalri abimehe vestlusel ära ja peale seda läksime Jericho randa, mis oli meile juba suts tuttav. Korralik tuuli oli randa kutsunud hulgaliselt lohesurfareid ja ka mõned purjelaudurid. Lohesurfaritel olid huvitavad lauad, nendel on oluliselt pikemad uimed, tegelt üldse see uim on teise ehitusega.

Tänu sellele meie jaoks uudsele uimesüsteemile oli nende laudadega sõitu väga huvitav vaadata, nimelt ideaalis ei ole laud ise sõidu ajal vee peal, vaid õhus ja nii ka laudur.

Vaatasime meeste sõitu suure vaimustusega, suud ammuli. Huvitav fakt oli veel see, et kõik laudurid olid vähemalt keskealised ja kõvasti üle selle mehed, huvitav, kas see ei ole noorte jaoks piisavalt huvipakkuv või nõuab see suurt kogemusepagasit.

Imestamised imestatud peesitasime niisama palgi najal. Lõpuks võtsin kotist ka palli välja, naersin, et seekord jõuame palli mängimisega kaugemale, kui eelmine kord, seekord oleme vähemalt palli kotist välja võtnud ja täis pumbanud. Kui nii palju juba tehtud sai siis ajasime enda tagumikud liivalt püsti ja toksisime palli. Lõpetuseks käisime ka vees ära, seekord oli vesi oluliselt soojem, kui eelmine kord rannas käies. Pakkisime asjad kokku ja hakkasime ära minema, kui meie juurde tuli üks kõrval võrgu platsil palli mänginud mees ja küsis, et ta nägi meid harjutamas ja kas tahaksime nende vastu mängida. Olime küll lahkumas, kuid tegime ühe mängu mille kaotasime, peame veel ikka harjutama;). Enda kaitseks võime öelda, et saime ikka päris mitmed punktid ja eks võrk oli ka kõrge ja liiv oli liivane ja päike paistis silma ja tuul oli ka vali. Hea veel et kärss kärnas ei olnud :). Aga tegelikult oli mõnus nagu päriselt ka mängida, sõltumata lõpskoorist.

Tundub, et hülged on siin randades igapäevased külalised aga kõik inimesed ei ole vist nendega päris harjunud. Hülge peanupu ilmudes kiirustas üks ujuja miskipärast kohe veest välja ja jäi vaatama, mis edasi. Ka üks aerusurfar eemaldus koheselt imetajast ;)

Tõusuid ja mõõnad on siin ka ilmselt igapäevased nähtused

Kuskilt on kunagi kõrvu jäänud, et taskus olev kastan pidavat õnne tooma. Kuna meil siin on kõvasti ka õnne vaja ja kastaneid on jalaga segada siis korjasin meile ühe hunniku. Nüüd on meil kastan pea igas taskus ja pool seljakotti on ka täis, jääme ootama ja lootma ;)

Tulime õhtul rannast, kõhud tühjad, jõuame koju, krt perenaine just köögis oma vaaritamist alustamas. No mis siis ikka, eks peame ootama, kuniks ta lõpetab siis saame enda toitu soojendama minna. Varsti juba tund aega oodanud, näljased ja väsinud nagu me olime või peaks kasutama Katre lemmik väljendit "kurnatud", podiseme siin toas, et no krt, kaua ta seal veel vaaritab, kui kõlab koputus uksele. Sisse astub perenaine, käes kandik, millel kausitäis miskit nuudlirooga ja kaks kahvlit. Üllatus missugune, ta valmistas miskit Korea toitu, nime me muidugi enam ei mäleta (kaks ühesugust sõna a isegi siis kui ta oli meile kaks korda seda nime nimetanud oli see kohe meelest läinud, sest ei saanud arugi:D ) ja tuli pakkus ka meile portsukese. Otsustasime, et voodis ikka ei hakka seda sööma läheme viisakalt kööki. Tegemist oli Korea nuudlitega, mis olid valmistatud magusatest kartulitest (nuudlid poest saada, ei pea ise meisterdama). Toit oli maitsev ja nüüd siis teame, et perenaine on siin elanud juba 7 aastat, tuli siia Lõuna-Koreast, tütar oli siin ajutiselt õppimas ja ei tahtnud enam tagasi minna. Perenaine nentis veel mitte kõige positiivsemal toonil, et jah siin maal on ikka niiii palju hiinlasi, me kiitsime takka, et jah tundub nii, jättes mainimata, et meie jaoks on ka kõik koeralased ja jaapanlased ühed hiinlased :)

Minnes tagasi selle juurde, et juhul kui oleksime toas söönud, siis miks oleksime seda voodis pidanud tegema.  

Katrel on hetkel veel meie elamise kirjeldus pooleli (tal pole olnud lihtsalt piisavalt aega, kuna õpib hoolikalt vestlusteks) a etteruttavalt mainin ära, et meil on siin toas väike kirjutuslaud, kummut, seinakapp ja voodi, seega kui üks laua taga siis teine peab voodil olema, sest pole nagu mujal eriti olla, kui just ukse ees seista ei taha. Kuni tänase õhtuni olin mina see, kes kirjutuslaua hõivanud, seda olude sunnil, sest mul on läpakas nagu Flintstones´ide ajastust. Kasutan lisa klaviatuuri, kuna läpaka enda omal mõned tähed enam ei tööta ja toitejuhe on selline, mis töötab ühes asendis ja hiirt on ka hea mugav kasutada, kontoritöötaja harjumus vist.

Kuna see toitejuhe oli nüüdseks saanud vintsutada rohkem, kui ta taluda jaksab siis reede hommikul, peale asendi muutust otsustas ta, et enam ta voolu adapterisse edasi ei anna. Mis siis ikka, tuli poodi minna ja uus osta. Kahjuks vaid juhet neil pakkuda ei olnud, seega olin sunnitud ostma uue kogu kupatuse. Positiivne on ilmselt see, et tegemist oli sellise toitejuhtmega, millel kaasas 6 erinevat otsikut (arvutiga ühendamiseks), saab kasutada erinevatel arvutitel. Vana juhe oli poes kaasas ja silma järgi sai vaadatud, et vast peaks ka minu arvutile üks nendest sobima. Jõudsime koju ja kohe katsetama, et kas ikka töötab. Tundub, et leidsin otsikute hulgast sobiva, ühendasin kõik ära ja võttis ikka suunurgad alla küll, vool arvutisse ei jõua. Eino tore on, aku peab ju mul ka max 15 min vastu, kas tõesti pean väljamõtlema süsteemi, kuidas vändates arvutisse voolu sisse saan;). Hilisemal (õnneks mitte väga hilisel vaid suht kohe) vaatlusel selgus, et pikendusjuhe oli seinast välja vajunud, kui see ühendus sai korrigeeritud, jõudis ka vool minu arvutisse. Uhh, läks hästi. Tegelt juba poes läks vist hästi, kassapidaja küsis minult adapteri eest 69.99+ maksud, kuid saalis oli see toode väljas hinnaga 49,99 (muidugi + maksud). Teavitasin siis kassapidajat, mis selle toote hind väljas on, läks vaatas üle, kehitas õlgu ja võttis minult selle hinna mis väljas oli. Hiljem külastasin selle poe kodulehte ja ka seal oli sama toote hinnaks 69.99. Aitähh teenindajale, kes oli vale hinna välja pannud. Kastanitest oli vist kasu.