Stawamus Chief

Kuna ilm veel täitsa lubas siis 2.okt. õhtu sõitsime telkima, eesmärgiga vallutada järgmisel päeval Stawamuse mägi, Squamish provintsis. Reede õhtul, peale tööd, asjad autole ja minekule. Meil õnneks ei olnud väga palju asju võtta, no lihtsalt meil pole midagi eriti kaasa haarata, võtsime kõikvõimalikud soojad riided, kuna Cathy eelnevalt hirmutas, et seal kõrgemal mägedes ikka palju külmem kui siin, kodu juures ja et öösel võib lausa mõni miinuskraad tulla. Eks ta suutis vist kõige rohkem ennast hirmutada, kuna kartis, et tal külmuvad varbad otsast. Samuti oli küsimus selles, et kas peaks võtma kaks telki, kuna Cathy arvas, et me ei pruugi neljakesi ühte telki ära mahtuda, kuna neil miskid välivoodi moodi asjad, neid siis kaks. Me küll ei teadnud, kui suur see telk on a arvasime, et küll mahub. 

Telkimiskohaks sai Alice järve äärne ala. Kohale jõudsime pimedas. Panime siis "väikese" telgi üles. Ma ei saa aru, kuidas üldse mõnel sai tekkida küsimus, kas mahume sinna neljakesi. 

See auto, mis pildil näha, see oli tavaari täis (nii kasti osa, kui osad asjad olid lausa meil tagaistmel), tuhat tekki, magamiskotid, padjad täispuhutav madrats, poroloonist madratsid, soojapuhur, gaasipliit, gaasigrill, meeletus koguses söögiriistasid jne jne. Esialgu oli Cathyl plaanis veel kaasa võtta ka välivoodid a nendest loobuti. 

Et selline on siis matkamine-telkimine kanada stiilis.

Tundub, et meil vedas ilmaga, miinuskraadid jäid ikka väga kaugele. Tegime ka lõket. Telkimisala oli väga sarnane RMK telkimisaladele, selle erinevusega, et see kus meie olime, on tasuline, 35.- CAD öö telgi kohta. Lisaks on ühiskasutatav wc ja dušš, mille kraanist voolab lausa sooja vett. Lõkkekohake ka olemas, aga tule tegemiseks ei tohi kasutada metsa all vedelevaid puuronte. Põhjuseks on toodud, et need mahalangenud puud on metsa osa ja vajalikud looduse loomulikule kulgemisele. Meie igatahes ei käinud puude eest raha välja ja põletasime vaikselt metsa all vedelevaid ronte, mida oli ikka päris palju. 

Laupäeva hommikul põõnasime korralikult, uni täis magatud, käis Katre järves ujumas, seejärel väike omlett ja hommikukohv. Omleti küpsetasin nagu väliköögis, gaasipliidil. Kohv valmis mulksukannus, mäletan, et nõukaajal, kui ma veel ise kohvi ei joonud, kasutati taolisi.

Stawamuse mägi asus u 15 min autosõidukaugusel meie telkimiskohast, keskpäevaks olimegi kohal. Eelmisel õhtul sõitsime sellest mäest ka mööda, kuna aga oli pime siis ega väga aru ei saanud, millega täpselt tegu. Kui nüüd valges seda mäge nägin siis võttis ikka ahhetama küll, tundus nii kõrge, et selle tippu jõudmiseks peaks mulle küll mitu päeva aega andma, teine samapalju alla tulemiseks. 

ooo kui võimas

Nagu kaardilt ja pildilt näha siis mäel on märgistatud rajad, jõudmaks kolme tippu, kõrgeim tipp 702 m. 

Kuna kogenud mägedes käijad teadsid rääkida, et mida kõrgemal oled, seda külmem on siis panin ennast korralikult riidesse, pikad puuvillased dressipüksid, paks ja soe dressipluus. Ka Katre oli pikka vormiga. Esimese 20 min möödudes koorisime endalt kõik pikad riided, kuna oli ikka korralikult palav, seljakottide all olevad seljad kippusid üsna kiirelt niiskeks. Raja algusosas oli palju treppe, väga kõrgete astmetega, mida edasi, seda metsikumaks radaläks. Leidus ka nagu looduslikke treppe, kividest. 

Kui jõudsime esimesele ristmikule, siis oli vaja otsustada, kas läheme ka kõige madalamale tipule (Peak) või jätame selle vahele ja liigume otse edasi teise tipu. Kuna esimene tipp ei jäänud teistele tippudele teele siis otsustasime, et ahh las see jääda ja läheme kohe edasi. Korra käis ka peast läbi, et kaardi järgi saaks nagu esimesest tipust,  väljaspool rada, lõigata teise tipu rajale, kuid kuna see tundus vaid kaardil nii ja päris elus võis seal vahel miski kuristik või läbimatu ala olla siis unustasime selle mõtte kohe. Kõmpisime edasi teise tipu suunas, kui nägime, et vasakult laskuvad mäest inimesed, daaahh, äkki siit ikkagi saab mõõdaminnes esimesse tippu, ok, tagasitulles vaatame, kui aega on siis läheme. Järgnev rajalõik nõudis lisaks jalgadele ka kättejõudu. Kuna tegemist oli päris järsu tõusuga ja trepiastmeid ei olnud siis sai end üles aidata kalju külge kinnitatud keti abil. 

Ja siis veel järsem koht, kus oli juba rohkem jõudu vaja.

Ja seejärel ka üks redel

Kohati oli pind ikka päris libe, märja ilmaga ilmselt sinna mäkke asja ei ole.

Tipp nr 2 käes ja vaade sealt selline. Pildi keskel vasakul on näha ka tipp nr 1.

Istusime, nautisime vaadet, krõbistasime seemneid ja kuivatatud puuvilju, kui meiega ühines üks julge vöötorav, kes ilmselt oli näljane, kuna sõi lausa meie peost.

Tipus nr 2 oli korralik tuul, kuna meil olid seljad märjad siis igaksjuhuks toppisime dressipluusid selga. 

Pildid tehtud, liikusime edasi. Teise ja kolmanda tipu vahele olid kummipaelad tõmmatud, kuna meil puudub nendel kõndimise oskus siis läksime ringiga, küll aga oli näha, kuidas osad harjutasid.

Andsime aga jalgadele valu ja jõudsimegi tippu.

 Olen Katre ära tüüdanud, ta tahtis mind kaljult alla veeretada, a ei õnnestunud ;)

Allatulek oli kohati raskemgi kui üles minek.

Tulles tagasi alla ja jõudes 1 ja 2 tipu vahel asuvale "lõikamise" võimalusele, otsustasime seda muidugi kasutada, kui juba seda mäge vallutame siis kõik tipud. Lõikamistee oli üsna järsk, otse üles.

See oli koht, mille läbimine tõstis juba korralikult vererõhku, mitte sellepärast, et oleks füüsiliselt koormav a tundus tiba lausa ohtlik. Selle konkreetse tõusu lõpus, ei märganud ma kohe viimast "aasa", mis kaljule kinnitatud ja pidin lausa sõrmed kaljuvahele pistma, et end servast üle vinnata. Võttis suts kõhedaks küll. Sellest kohast, mis pildil näha, jätkus rada suht sarnaselt, a mitte nii järsult, lisaks oli kalju varustatud ketiga. Jõudsime kuskile, kus õnneks oli kaks mägironijat, varustatud trosside ja muude asjandustega. Küsisime, et kust kaudu siit esimesele tipule saab. Vastaja näost saime aru, et ega miskit otseteed sinna ikka ei lähe, et peame mööda mäe külge liikuma, väikse ringiga. Nii me siis liikusime osutatud suunas, kuni lõpuks jõudsime ka õigesse kohta. Jõudsime juba mõelda, et üritad tundmatus kohas lõigata, tulemuseks pikem marsruut, kui see oleks mööda rada minnes olnud. Kui punkti 1 kohale jõudsime siis tundus, et äkki ikkagi saime kiiremini, huvitavam oli igatahes kindlasti.

Kokku kulus meil seal mäel 6 tundi ja mõned minutid peale. Allatulek oli lõpuks kõige tüütavam, seda ilmselt seepärast, et midagi ei olnud enam oodata. Aga tervelt ja õnnelikult, ent samas väsinult me sealt alla jõudsime :)

Õhtul väike grill ja magus uni. Karusid ei kohanud, kuigi vastavad märgid olid piirkonnas üleval, lisaks loeti sõnad peale, et toit tuleb ööseks kindlasti autosse paigutada, seda just selleks, et vältida suuri karvaseid külalisi.

Mäe all asuvad huvitavad telkimiskohad, mis näevad välja nagu miskid surnuaia platsid.

Lihtsalt infoks, äkki keegi ei tea, et kui tahad siin blogis olevaid pilte suuremalt näha siis klõpsa pildil :)