Minu vestlus ja proovipäevad jm

Töövestlusteks olen leidnud enda jaoks väga hea ja õpetliku video :P

22.09 oli mul vestlus Isidore Landscape asutuses, tegemist siis sama ettevõttega, kus Katre nädal varem sama rada tallas. Toimus väike sissejuhatav vestlus minu varasema töökogemuse kohta haljastuse alal ja siis väike eksam. Läksime aeda, mille eest ilmselgelt ei oldud eriti hoolitsetud (kingsepp on ju ikka kingadeta) ja eksami küsimus oli "mida siin tuleks teha?". Mulle tundus, et seal oli vaja kindlasti muru niita, lillepeenraid korrastada, noorele hekile kuju anda. Ja siis tuli küsimus, milles ilmselt läbi kukkusin. Seal oli miski puu, millele ma nime anda ei oska. Selle tüve keskosast olid välja kasvanud uued oksad. Kas peaksin need ära lõikama või mitte? Esimene vastus oli, et ei, kuigi hiljem mõtlesin, et äkki isegi võiks, nohh kui siinseid puid vaadata. Aga eks see pm ole ikka ka maitse küsimus, kas tahad endale aeda puud, mis on tihe nagu kuusepuu või tahad vana mängi, mille allosas ei pruugi oksi olla. Igatahes öeldi, et ma võin sobida küll ja järgmised kaks päeva ootas ees "working job interview", et siis proovipäevad. Küsisin, et kas sellele kohale on mitu kandidaati, sain vastuseks, et üks. Selle peale vastasin, et aa, Katre. Vestluse läbiviija tegi suured silmad, et kas me oleme sõbrad või. Huvitav, et ta resümeedest seda juba välja ei lugenud, mõlemad just Eestist saabunud ja elukoht ka sama.

Vestluse läbiviija selgitas, et töötan need kaks päeva koos töödejuhatajaga, kes ka ise teeb sama tööd mis tavatöötajad ja tema siis otsustab nii minu proovipäevade palganumbri, 14-16 cad tunnis kui ka teeb hiljem oma valiku kumb meist saab selletöö, kas mina või Katre. 

Raudninaga saapad, mis olid selleks tööks vajalikud, olin endale ka juba enne ära ostnud, sest neid läheb siin praktiliselt igal töökohal vaja, mõtlen siis ikka neid töökohti, kuhu lähed füüsilist tööd tegema, puidutöö kaasaarvatud.

Äratus oli juba enne kuute hommikul, ohh kui lõbus, mina ju magaks hommikul vähemalt 9-ni. Tööpäev algas 7:30. Töödejuhatajat ei olnud au kohata. Mind pandi ühte gruppi kolmandaks, töötasin koos filipiinlase ja indialasega. Kokku läks objektidele kolm gruppi. Puhurid, niidukid, trimmer, hekilõikur autole ja tunnikese sõidu järel jõudsime esimesele objektile. Mulle anti kätte lehepuhur, 

näidati suund kätte ja puhu puhtaks. Juhtnöörid pidi ise, töökäigus saama, vähemalt tundus nii, kuna ette ei näidatud midagi, igaüks läks oma nurka oma asja tegema. Puhuriga on ju tore lehti laiali puhuda, a ühte hunnikusse saamine nii lihtne ei olegi, vähemalt mitte esimesel korral. Sellel objektil piirdusidki minu tööülesanded lehtede kokkuajamisega ja lehehunnikute ärakoristamisega. India poiss sai endale selga võimsama puhuri, aitasin ka tema pool puhutud lehti ära koristada. Filipiinlane tiirutas trimmeriga aias ringi. Järgmises aias sain muru niita, no seda ma ju oskan ja meeletult lehti ära vedada, eks sellega sain ka kenasti hakkama. Oli näha, et enamus lehti oli tavaliselt puude ja põõsaste alla puhutud a palju neid sinna ikka mahub, seekord oli siis see päev, kui tuli neid ära vedada, seega oli mul see au neid sealt rehaga välja kookida ja ära tassida. Lehed paneb tünni ja veab autosse. Natukene tobe süsteem oli. Nimelt hoov on suur, a auto kuhu sodi paned asub tänaval. Võiks ju autoga hoovi sõita, oleks vedamise vaev poole väiksem. Ja nii see töö siis käis aiast aeda. Mõne väiksema aia puhul mõtlesin, et no ei saa mina neist inimestest aru, Sul on väike aed ja Sa ise ei viitsi selle eest hoolitseda. Enne lõunaks olin juba täitsa väsinud, ei tea kas eelmise õhtu kossu trenn ja üleeelmise päeva matk oli veel jalgades, ilmselt küll. Õnneks peale lõunat tuli jõud tagasi. Lõunaga nii, et söök peab kaasas olema ja söömine toimus koristamist ootavas aias või selle juures. Teisel päeval nt sõime autos. 

Ühel grupil on ühed ja samad aiad, mida siis kas iga nädal või üle nädala käiakse hooldamas. Ja nii see töö käib, nagu orav rattas, ühest aiast järgmisse. Hooldatavad aiad asuvad ühes piirkonnas ja seega lähestikku, mis tähendab, et puhkepause eriti nagu ei olegi. Ma ei kujuta ette mis siis saab, kui vetsu oleks vaja minna. Ilmselt tuleks majaomanikku ähvardada, kui ta kodus, et kui Sa mind vetsu ei lase siis teen häda Sulle lillepeenrasse. 

Tööpäev peaks olema 8 tundi pikk, kuid nagu Katrel nii ka mul, tuli peaaegu 2 tundi ületunde. Nohh vahet pole, see makstakse ju kinni. 

Seda tööd tehes on palju aega omi mõtteid mõelda, kuna ega eriti suhtlust töökaaslastega ei ole. No ja nii ma siis mõtlesin, et mhh, tundub, et see ei olegi ikka selline töö mida nii väga tahaks päevast päeva teha, et ei ole unistuste töö. Tegemist nagu liinitööga, üks aed teise järel, kogu aeg üks ja see sama. Teisalt elamiseks raha vaja, eks võib ju seda tööd siis teha kah. Ülimalt tobe on see, et pärast tööd puudub võimalus riideid vahetada ja nii sa siis oledki rongis ja bussis sellisena nagu sealt aiast tulid. Kuiva ilmaga pole hullu a kui sajab, nagu see oli minu teisel päeval siis muutuvad ikka riided mustaks ja poriseks küll. Mul oli selleks ostarbeks teine jakk kaasas. Siin üldse näeb kogu aeg ühistranspordis tööriietes inimesi, kes on üleni värvine, kes üleni porine, mõnel ripub kiiver koti küljes, teisel haamer. 

Üks päev nägime ühte naist, kes oli vist mulla hunnikust välja pugenud, tal oli nägu konkreetselt mullane, tiba isegi naljakas oli, et ta kohe üldse ei olnud üritanud enda nägu puhtaks teha, üks tugev raputus oleks siinkohal isegi aidanud :)

Teisel päeval nägin töödejuhataja ära, no nii umbes 5 minutit, kuid ta tegi sellise vangerduse, et minu lükkas filipiinlasega kampa ja see kes tollega pidi olema, läks temaga. Nii me siis läksime, seekord kahekesi. filipiinlasega, kellel nimeks Ruben. Mõtlesin, et huvitav, kuidas töödejuhataja otsustab minu palganumbri ja üldse teeb lõpliku valiku, kes selle töö saab, kui ta ei ole minutitki näinud, kuidas ma tööd teen ja mida oskan. Ilmselt ta ei viitsi nende algajatega mässata või nagu Katre arvas, et ta sooviks pigem meesterahvast sellele tööle. Teisel päeval nägin hommikul ka ühte naist grupis, kuid ülejäänud kõik mehed.

Teisel päeval tundus, et töö sujus juba kenasti. Minu peamised tegevused olid muru niitmine ja lehtede puhumine. Seekord oli lehtede vedamist kordades vähe. Kasutasin seekord ka seda võimsamat puhurit, mootor seljakotina seljas ja toru käes. See puhur on parem, kuna käsi ei väsi ära, mootor ju seljas.

Tekkis siuke tunne, nagu oleksin miski multifilmi tegelane, kellel pamp seljas ja kui nuppu vajutan siis lendan nagu Superman.
Olin ühe päevaga juba sellise kogemuse endale saanud, et võisin vabalt Rubenit õpetama hakata. Nimelt, sain talt sis väikse korralduse ühes väikses hoovis, et niida muru ära ja siis puhu lehed terassilt ära. Küsisin siis, et kumba peaks enne tegema, vastuseks sain, et vahet ei ole a niida. Ma siis, et a ma enne puhuks lehed ära, niikuinii lendavad need murule ja siis niidukiga sealt üle käies on ka lehed kenasti maast korjatud. Niidukil on kott taga, et niidetud muru maha ei jääks.Selle peale Ruben, et jah hea mõte, me teemegi nii. Mhh teete või, ei ole nagu märganudki :D. Igal järgmisel objektil hakkas siis rõhutama, et enne puhu siis niida :D.

Teisel päevalkoristasime ära 7 aeda.

Seekord aretasin sõidu ajal Rubeniga ka tiba jututeemat. Sain teada, et ta on siin töötanud ligi 3 aastat ja tuli enda perega Kanadasse paremat elu otsima. Ta olevat olnud seal muidu heal järjel, omanud farmi aga kuna see elu seal väga kehva ja kohutav siis otsustasid, laste pärast Kanadasse tulla. Et lapsed saaksid elu nautida. Viisa taotlusprotsess oli neil aega võtnud 5 aastat. 

Seekord läks lõunasöögiga nii, et kui nii edasi läheb siis õpin veel pulkadega söömise ka ära, nimelt unustasin kahvli koju ja eks tuli siis loov olla ja tegin endale okstest söömispulgad, hea et mul tol päeval riis ei olnud, miskid peened ja lühikesed nuudlid oopis :D

Pärast teist päeva koju jõudes oli enesetunne oluliselt parem kui esimese päeva järel, ei tea kas keha hakkas harjuma või oli asi selles, et vaba päev oli ees. Hullult tööd ju ka teinud, lausa kaks päeva jutti juba ju ;).

Suur osa aedadest, just need suuremad, on nagu juudi jõulupuud, tuhat erinevat taime, kohati nagu väike dzungel. Rohkem põõsaid ja taimi, kui meil maal.

Reedel oli meil mõlemal vaba päev, meid oli kutsutud sama ala vestlusele, teise asutusse, suuremasse. Kohal selgus, et otsiti hooajalisi töötajad ja meie andmed salvestati, et kui vaja siis helistavad. Intervjueerija oli just 2 tundi tagasi saabunud Tallinnast, tegemist oli vene nimega mehega.

Pärast vestlust avastasime meilboxist kirjad Isidorelt ja selgus, et Katre on see, kes neile tööle võetakse. Saan nüüd hea elu peale, teen kodus süüa, käin kalal, Katre teenib raha ;) 

Kalal ei olegi veel käinud aga järgmisel päeval tegime endile kalastuslitsentsid ära, saime väikseid vihjeid kalastuskohtadest ja läksime kalale. Tegemist oli pm linnas asuva väikese järvega, kuhu aastas mõned korrad lastakse söögikõlbulikke vikerforelle sisse, et inimesed saaksid neid kohe välja püüda. Kuna just oli sinna uus laar sisse lastud siis läksime proovima ja näkkaski, saime kokku kolm kala endale ahju. Tegelt kalad olid minu arvates jube väiksed forelli kohta. Kui tegemist oleks olnud nö loodusliku püügikohaga (jõgi, järv, kus kalad elutsevad nö loomulikul viisil) siis oleksime pidanud kalad tagasi laskma, sest need olid alamõõdulised, kuna aga sinna järve lastakse juba söögikõlbulikud ja selleks, et need kohe sealt välja püütaks siis läksid ka meie kalad kotti. Ma esimese kala puhul kõhklesin, et ei teagi, kas lasta tagasi, a üks kõrval olnud tädi ütles kohe, et oo, see on korralik kala. Küsisin, et kas sellise võib siis koju viia, vastuseks sain, et jaaa ikka. Järve ümbrus oli kalastajaid täis ja nagu võis näha, topiti kõik kotti mis kätte saadi. Cathy sõber, kes ka käib ikka kalal imestas, et kuidas meil nii vedas, tema ei ole veel näinud inimest, kes sellest järvest kala oleks saanud :) Eks siseinfo aitab alati.

Kalad küpsetasime ära, oli väga maitsev. 

Selle küpsetamisega üks huvitav lugu. Nimelt Katre siin millaski tegi ka ahjus süüa (õnneks vaid lillkapsast), no ja läks ikka meeletult aega. Seekord panin ka siis ahju 250 kraadile ja no ei küpse korralikult, lõpuks hüppas pähe, et see ahju termomeeter ilmselgelt ei näita celciust vaid farreleid, panin ahju 500 peale ja kohe teine tera, roog küpses särinal. See oli siis lugu sellest, kuidas kaks blondiini ameerika mandril elektriahju kasutavad, ikka tasa ja targu :D