Vahepala

Ja ongi see lops nüüd käes, postitused jäävad järjest harvemaks. Egas midagi põrutavat ei olegi nagu toimunud, kuid mainimistväärt on see ja teine ja kolmas ;).

Vahepeal valis Kanada rahvas endale uue peaministri. Nii palju, kui kuulda ja näha oli, ei oldud selle praeguse ministriga üldse rahul. Pm valiti nagu parlamenti a igal erakonnal oli oma peaministrikandidaat, valimised võitva erakonna kandidaadist saabki peaminister. Ülekaalukalt võitsid liberalid ja nüüd pidi Kanadas elu heaks minema või peaks ütlema, et läheb veelgi paremaks. Eestlased Kanadas FB foorumis kommenteeris üks liige, et Kanada sai endale oma Taavi Rõivase. Uus peaminister võtab kohvri üle uuel aastal.

Meie valimas ei käinud, küll aga käime ikka endiselt tööl. Trevor õpetas mulle ühe huvitava ja kasuliku asja. Nimelt meil on tööl suurepärane võimalus jalgu värskendada, lastes suruõhku saabastesse :D. See värskuse tunne ei kesta küll igavesti a mõned sekundid on päris hea, hetkeks tekib nagu märja jala tunne. Hetkeline värskus on parem kui selle täielik puudumine.

Ruslan on mind veel harinud teemadel Nato väed eestis ja raha trükkimine. 
Ega see ikka niisama ei ole, et meil võõrad väed Eestis sees, ilmselgelt valmistuvad need võõrad millekski. 
Kes määrab Vene panga presidendi? 
5 kandidaati määrab USA, seejärel Putin valib nende hulgast presidendi. 
Kus trükitakse Vene rublasid? 
Pange nüüd tähele ja jätke meelde, Vene raha trükitakse USA-s. Kui palju aastas trükitakse, see sõltub vene ekspordist. Ekspordist saadav USA dollar arvutatakse hetkekursiga ümber rubladeks ja saadav summa ongi see summa, kui palju aastas uut raha trükitakse. Tegemist siis ühe väga vana lepinguga USA ja Venemaa vahel. Kogu see jutt tundus minu jaoks vähe kahtlane ja kuna ma ei olnud selle rubla teemaga väga kursis siis mõtlesin, et no ok, pajata pajata, ma täna ei viitsi veel vaidlema hakata. Kuna pm USA juhib rublade trükkimist soovib Putin seda vana lepingut lõpetada, Obama aga ei ole sellega nõus ja seetõttu nende kahe vahel ongi hõõrumine, mitte Ukraina pärast, nagu igal pool väidetakse. 
Pikalt ma sel teemal guugeldada ei viitsinud, a wikipedia väidab mulle, et KÕIK vene paberrahatähed trükitakse Goznaki tehases, mis asub Moskvas. Geograafias ma just kõva käpp ei olnud a no nii palju tean, et Moska peaks siiski Venemaal asuma. Mündid vormitakse samuti Mosvas ja Peterburis ehk siis jällegi Venemaal. Seni kuni mu karjäär seal kaminakojas selge ei ole, ma seda karmi tõde Ruslanile ei paljasta. 

Aga tore on see, et saame nüüd ka vaadata saadet Su Nägu Kõlab Tuttavalt. Varem oli see tegevus meile piiratud territoriaalsuse pärast. Nimelt mõningad saateid on neti vahendusel nähtavad vaid Eesti territooriumil. Katsetasin kunagi eesti telekanaleid petta, üritades enda ip-d varjata ja muuta, kuid kahjuks tasuta eesti ip-sid kätte saanud. Maksma veel ei hakanud ja nii ongi hästi, kuna sain infot sellise vidina kohta nagu Hola, mis annab mulle võimaluse valida, mis riigis ma interneti jaoks olen. Eks see siis korrigeerib minu IP-d, mis muud, igatahes tore, et see olemas :P


Muideks, meil siin 28.10 ja võililled õitsevad :D

Kaminakoda

Möödunud nädala teisipäev-reede oli mul võimalus ennast tõestada kaminakojas. Mulle anti nädal, et saaksin näidata kui tubli ja kiire õppija ma ikka olen. Nädala üks päev läks kahjuks Tänupüha nahka, a nohh mis seals ikka, eks saab ka neljaga hakkama kui vaja.

Teisipäeval läksin kella kümneks tööle, ei tea miks, a miskil põhjusel pidin just nii hilja alustama. Egas midagi, hakkasin kaste vorpima. Tore oli see, et kaste tegin koos enda uue töökaaslage Codyga, kes lisaks muudele tegemistele, tegeleb ka puidutööga. Tema kaksikvend Trevor tegeleb peamiselt segu segamise ja selle vormidesse valamisega. Need vennad on siuksed huvitavad tüübid, karvased pohhuistid, patsidega muhedad hardrockipeerud, kes päris kenasti vürtsitavad seal olemist. Ilma nendeta oleks seal suht igav. 

Midagi õpetlikku Ruslan seekord ei rääkinud, üldse oli ta minuga kuidagi sõnaaher. Teisel päeval hakkasid jutusooned uuesti laienema ja muuhulgas küsis ta, et kus ma inglise keelt õppisin, kui vastasin, et koolis siis imestas, mhh koolis õppides nii hästi selgeks saanud. Nojah, mis ta seal nüüd nii hästi aga saan hakkama. Mõtlesin, et miks ta ei küsinud, kus ma vene keelt õppisin ;)

Mida päev edasi, seda iseseisvamalt mul seal lastakse asjatada. Neljapäeval tuli Ruslan kamina joonisega ja ütles, nii, siin on joonised, see on Sinu eksam, Sul on 4 tundi aega, et kogu kamina jaoks ports kaste valmis teha. Võttis ikka suts kõhedaks küll, et tõesti juba eksam või. Hakkasin siis kiiresti asjatama, nii kiiresti, et mul oli lausa jutt taga, sest no eks tahtmine Ruslanile tõestada, et vot, ka naine võib sellise tööga hakkama saada, oli päris suur. Mul lihtsalt on jäänud selline mulje, et ega see Ruslan mind sinna eriti ei taha või siis ongi ta selline jäämees. Ühtegi head sõna temalt tehtud tööde osas ei ole saanud. Ta jalutab, vaatab kuidas teed, mida teed, kobiseb vahest midagi, kontrollib tehtud töid, kui midagi valesti tehtut ei leia siis jalutab sõnagi lausamata minema. 

Aga tagasi selle nö eksami juurde siis jah. Hakkasin siis ilgelt asjalikuks ja üritasin kõiki oma liigutusi teha oluliselt kiiremini kui olin seda siiani teinud. Sahmisin nii, et tolmujutt taga. Kokku oli selle kamina tarvis vaja 9 kasti, neist 3 olid inglisekeelse nimetusega inserts. Nendega siuke kole lugu, et nende mõõtmeid mulle ette ei anta, need pean ise välja rehkendama. 

Aga süsteem ise siis selline, et põhikasti mõõdud saan lisaks joonisele ka eraldi väljakirjutatult kolme numbri näol, pikkus, laus ja kõrgus. Need mõõdud mis ette antud, on valatava detaili mõõdud, seega pean ise vaatama, kuhu pean liitma materjali paksuse ja kuhu mitte. Kui detaili laius on rohkem kui 5 cm siis enne kokku panemist lõikan vastavalt detailile välja plastiku, mille liimin puidule, seejärel naelutan kasti kokku. Kui kaks seina paigas siis võtan mõõdulindi välja ja kontrollin, et sisemõõdud oleksid ikka kindlasti just sellised, mis mulle ette antud. Juhul kui detaili laius on alla 5 cm siis katan selle tavalise teibiga. 

Plastiku või teibiga tuleb puidu pind katta, et valatav pind jääks võimalikult sile, üldiselt on tegemist pindadega, mis jäävad kamina omanikule näha ja katsuda. 

Insert kastide puhul on tegemist kastidega, mis lähevad põhikasti sisse. Milleks neid veel vaja? Eks betoonimehed juba teavad miks a teistele seletan lahti. Nimelt, kui valmis tehtud kast, nt mõõtudega 121x91x40, betooni täis valada siis nende raskete kamakate paigaldamiseks on poole rohkem inimesi vaja, lisaks on ka betooni kulu poole suurem. Lühidalt öeldes, ei ole otstarbekas kogu kasti seguga täita. 

Et perenaised ka aru saaksid siis lähenen asjale teise nurga alt, praktiliselt. Võta kaks kaussi, üks suurem, teine väiksem. Vala suuremasse nii u 1/3 vett. Nüüd võta teine, see pisem kauss ja aseta see veega kaussi, suru kausi servad kohakuti, servad ühele kõrgusele, kinnita need ja aseta sügavkülma. Kui vesi on jäätunud, eemalda mõlemad kausid. 

Sama teeme meie kaminakojas nende kastide ja seguga (kauss=kast, vesi=segu, jää=betoon) vahe vaid selles, et kastid tuleb ära lõhkuda, et kuju võtnud detailid kenasti kätte saada. Selleks et pärast saaks sisemise kasti lihtsamini kätte, tuleb selle ühele otsale ja servale lisada penoplast, suurte detailide puhul on vaja kõik küljed ja servad sellega katta.

Betooni paksuseks tuleb väiksemate pindade puhul arvestada 2,5 cm ja suuremate pindade puhul 3,7 cm. Need teisiti öeldes 1 ja 1,5 tolli. Jahh, paraku pean kohati ka tollidega arvestama, paar lihtsamat joonist olengi tollides saanud. Et ikka kerulisem oleks ju  :D. 

Aga selle eksami juurde tagasi tulles sis olin suht kindel, et ega neid sisemisi kaste ma valmis ei jõua. Ma ei olnud neid eelnevalt ise välja ka lõiganud, jah, olin neid kokku pannud a  Cody oli eelnevalt detailid välja lõiganud. Tegin siis tuhat arvutust ja lõikasin värisevate südame ja kätega detailid välja. Värin oli sees,kuna ega 100 protsenti ei olnud ju kindel, kas said ikka õiged mõõdud või mitte. Tund enne tööpäeva ja nö tähtaja lõppu hakkas mulle tunduma, et äkki ikkagi jõuan kogu kupatuse valmis ja läks nii, et 5 min enne viite saingi kõik valmis. Mõõtis mis see Ruslan seal mõõtis, a kõik olid õigesti tehtud. Tuli siis jutuga, et mõõdud kõik ilusti õiged AGA, üks nael on halvasti. Njah, oli jah suts kehvasti a nohh see tuli eemalda ja oligi asi klaar. Õnneks suurt numbrit ta sellest ei teinud. 

Mis sellesse tolmujutti puutub, mis mul töö tegemisest taga oli, siis nahk oli ikka täitsa märg. Aga nohh, tegemist oli ju ikkagi eksamiga ja sel puhul ongi ju ikka tavaks korralikult higistada.

Reedel ütles Ruslan sellise lause: "Peab Sulle siia uue ja korraliku mõõdulindi ostma", uurija instinktid hakkasid kohe tööle, et kui nüüd Ruslan ütles mida tõesti ikka mõtles ja mina sellest õigesti ka aru sain siis hakkas tunduma, et see nädalane enda näitamine võib veel hästi lõppeda. Korraks käis ka omanik üleval saeruumis naeratamas ja küsimas kuidas läheb. Üsna varsti tuli Ruslan ja ulatas mulle kaks paberit. Üks oli tööleht ja teine töö ülesanded, midagi nagu ametijuhendi sarnast. Tööleht siis selline asjandus siin, mis antakse iga tööpäeva algul ja sellel on kirjas päevas ettenähtud tööd ja igale konkreetsele tööle kulutatav aeg, mille taga tühi lahter, kuhu tuleb hiljem märkida, kui palju aega reaalselt kulus. No nüüd tundus juba küll, et enam ei saa olla kahtlust, tundub, et saab tööle. Pausi ajal saatsin Katrele juba rõõmusõnumi, et tundub nii, et ta võib välja valida aja millal Rickysse sööma läheme. Nimelt lubasin talle, et kui ma selle töö saan siis lähme minu kulul nimetatud grillbaari sööma ja ta võib seal valida mida iganes tahab, ei mingeid piiranguid. Peale tööpäeva oli veel kavas kohtumine omanikuga, mille käigu selgus, et mind pannakse veel kaks nädalat proovile ja siis otsustatakse, kas saan sinna tööle või mitte. Et siis need kaks nädalat saavad olema nagu päriselt. No ma ei tea, ma nagu see esimene nädal juba ei mänginud vaid töötasin nagu päriselt :). Lisaks pean ma selle kahe nädala jooksul peaaegu poole ajast töötama viimistlemise juures, see on siis betooni lihviminine, defektide parandamine ja lihvimine. Ilmselt ka värvimine. Njahh, nii paljuks seda rõõmu siis oligi :) a nohh, vähemalt 2 nädalat veel, hea palgaga töökoht olemas, elame näeme mis saab, ei hakka siin midagi ennustama.

Tegin mõned pildid siis ikka ka

Siin siis mõned kastid, nii välimised, kui inserdid. See punane on samuti teip, millega katame inserdi puidupinnad, sõltumata pinna suurusest. Insertide puhul lihtsalt seda plastikut kokkuhoiu mõttes ei kasutata, kuna see sisemine pind ei jää näha ja seetõttu ei pea see ja ideaalne väljanägema.

Puidutöö tuba

Vaade puidu töötoast valamisruumi 

Kõige ilusam ruum selles ettevõttes. Esimesel päeval jäi mul suu lahti, et kas tõesti või, selline wc. A tõesti, see ongi wc, a õnneks ma saan kontori oma kasutada, kus ikka oluliselt heledamad tingimused. Valgustusega küll on hetkel probleemid, a akutoitel "taskulapm" annab piisavalt valgust. 

Tänupüha

Esmaspäeval, 12.10 oli Tänupüha (Thanksgiving Day). Tegemist siis iidse tavaga, kus tänatakse ja õnnistatakse põllumeeste saake ja premeeritakse ennast meeletu söögihunnikuga, põhiroaks kalkun, mis küpsetatakse ahjus miski täidisega. Tegemist peamiselt Kanada ja Ameerika pühaga. Kanadas tähistatakse seda oktoobri teisel esmaspäeval, seega, üks lisa vabapäev ja kui oled kuskil töötajana hingekirjas siis palk ka jookseb.

Kuna meil miskeid plaane ei olnud siis olime kutsutud õhtusöögile meie elutuppa :). Hommikul tõi Doug kalkuni, mida Katre aitas täis toppida, mida ta seal täpsemalt toppis, seda ta öelda ei osanud :D. Lisaks pakuti meile kartuliputru, punast hautatud kapsast, keedetud (marineeritud) peti, ahjukartulit, toorsalatit, pohlamoosi, isetehtud sepikut, ahjukartilit, miskit õunakoogi laadset asja, millele käis peale vahukoor, mis oli valmistatud miskist pulbrist ja piimast.

Punane peet ja kapsas pidavat olema Taanipärane toit, ülejäänud kuulus traditsioonilise Tänupüha lauale. Peategelane kalkun ise oli suts alamaistetatud, muidu hea, kartulipuder oli kartuli tükkidega, ei teagi, kas siin käibki asi nii või oli asi kokas:). Muu oli kõik tavaline, va see vahukoor, mida enne mainisin, Katrele see vahukoor igatahes üldse kohe ei olnud mokka mööda. 

Et peolauda rahvusvaheliselt veelgi mitmekesistada, tegi Katre jõhvika-toorjuustu koogi. Kusjuures jõhvikas on samuti tähtsal kohal tänupüha laual.

Kokkuvõttes võiks selle ürituse kohta öelda, et see on eelsoojendus suurele jõulusöömale, ainuke erinevus, et kinke ei tehta :)

Pühadega siin üldse selline lugu, et iga kuu pidi vähemalt üks olema, tore, saab hulgaliselt pühitseda. 

Katre töö

Ma eriti ei armasta (ei ole kunagi armastanud) kirjutada/kribada teksti või luulet, kuna mu soones ei voola sellist kirjaniku verd nagu Tiiul. Tiiu käis mulle peale, et võiksin oma tööpäevadest rääkida ja mina loomulikult andsin kergelt järele, et olgu, teen ära. Võtsin siis klaviatuuri ette, et kirjutada, olen mitmendat päeva üritanud kirbada, parandada ja mida iganes veel.

Esmaspäevast saab mul landscaperi tööd kolm nädalat. Minu tööpäeva äratus on kell 6.00, poole tunni jooksul pakin kiiresti lõunatoidu kaasa ja samal ajal üritan ise ka söönuks saada, kuigi pole tahtmist nii varakult süüa. Korterist töökohani kulub korralik tunnike, mis sisaldab metroo- ja bussisõitu ning 15-20 minutilist jalutuskäiku. Kõige enam meeldibki jalutuskäik, kuna seal kulgeb mõnus jõeäärne teekond töökohani.

Üks hommik oli selline 

Vahtevahel olen nagu Siil udus enne tööle jõudmist

Tööpäev algab tavaliselt 7.30, enamus ajast olen mina see, kes jõuab kohale esimesena  ja jään truult ootama teisi töökaaslasi. Meid siis on kokku 5, Ben (kohalik), Joemar, Romeo, Ruuben, Medel -filipiinlased. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti töötan Ruubeniga, teisipäeviti ja neljapäeviti Beniga, reedeti kuidas kunagi, kuhu töödejuhtaja Medel mind määrab

Landscaperite töökontor

Hommikuti tassime töövahendid autosse ja iga kahe liikmeline grupp sõidab määratud objektidele. Igapäev on erinevad aiad, majad, hoovid, maalapid jne. Kuigi iga nädal korduvad samad aiad ning samad näod nii, et  juba  vaikselt tean, mis mind ees ootab ja mida tegema pean. Mõni päev on vaja ainult kaks aeda korrastada, aga see eest on väga palju tööd teha nagu näiteks rohimist, muru niitmist, lehtede/okaste kokku puhumine, lehtede/okaste ära viimine truckerisse, trimmeldamine, närtsinud lillede lõikamine jne, nii et tegevust jätkub küll ja küll.

Üks aedadest, kus terve päev ainult rohin.

Lõpptulemus selline ;)

Ja mõni päev on vaja hooldada kokku u 10-12 aeda, kus on see eest väiksemad aiad. Mina lihtsalt ei saa aru, et miks nad ise ei hoolitse, ainult 20 minutit võtaks aega see tegevus. Ilmselt on inimesed nii mugavad, et pigem maksavad, kui teevad ise. Kõige tüütum ongi väikeste aedade hooldamine, kuna tööriistad/vahendid on vaja välja võtta (loe tassida/tõsta), siis jälle uuesti peale laadida jne.  Mu rekord koos paarilisega on 14 objekti päevas, siis panime hullu ka.

Tööpäev kestab tavaliselt kella 16.00-ni, aga viimasel ajal oleme teinud ületunde, kuna praegu on kõrghooaeg lehtedega. Koju jõuan kuidas kunagi, vahetevahel jõuan, kui on pime, ehk siis pimedas tööle ja koju jõuan pimedas. 

Üks väiksematest aedadest, aga on veel pisemaid.

Poole tunnised lõunapausid vahetevahel Jericho rannas, aga enamus ajast ikka oma tuckis.

Tänavatelt lehti kokku ei korja, kuna see pidavat olema valitsuse ülesanne olema.

Üks aedadest, üks uhkem kui teine

Sügise ilu.

Argipäev

Oleme nüüd siis jõudnud halli argipäeva,  nädala sees käime tööl ja nädalavahetustel puhkame. Tööpäevad on küll 8 tundi pikad, kuid kui arvestada ka tööle minekut ja sealt tulekut siis kokkuvõttes on pikad ja väsitavad tööpäevad, seda siis just Katrel. Mina käin ju hiinlaste juures puhkelaagris, kuigi eks logelemine on ka siiski väsitav. Üle päeva mõtlen, et kui palju ikka Katre peab vaeva nägema, et saada tunnis sama palk, mis mina saan. Muideks, Katrele on edastatud eriülesanne, kirjeldada enda tööd, ootame siis põnevil, kuniks ta enda kirjatükiga valmis saab. 

Laotöö olen selgeks saanud, suudan iseseisvalt tellimusi kokku panna, kuna olen omandanud ka harktõstuki kasutamise oskused siis saan ise ka kõrgematel riiulitel olevad kastid kätte. Naelapüstol on neil küll paras saast, või lihtsalt minu käes ei taha ta korralikult tööta. Tehke järgi, laske ise naelapüstolist korraga kaks naela välja, mul on see õnnestunud ja rohkem kui üks kord. Kuna ühel päeval, ühel tüübil, puudus paarimees siis pandi mind tolle asemel. Sain siis 2/3 tööpäevast tegeleda ääreliistude kleepimisega. Ega käsi liimiseks ei saanud, masin teeb kõik töö ära. Tüüp paneb plaadi masina vahele, mina võtan vastu, kontrollin serva ära, vajadusel lõikan üleliigse liimi või serva ära.

Pildil paremal siis see ääremasin.

Kuna suur osa ajast sahmerdas ja seadistas tüüp seda masinat, siis jällegi sai enamus ajast niisama passitud. Oi kui raske tööpäev jälle ;).

Neljapäeval, 8.10 võtsin hiinakast vaba päeva ja läksin järgmisesse kohta proovipäevale. Tegemist siis selle kohaga, kus omanikud venelased, toodetakse kaminaid ja otsitakse puuseppa. Tol päeval oli tootsmises tööl vaid 2 tüüpi, üks neist viimistleja (Sarai), teine väike juht-järelvaataja (Ruslan), kes teeb ka ise käed mustaks. Viimistleja puhul tegemist Armeeniast pärit mehega, kelle põhitöö on valatud detailide viimistlemine, aukude pahteldamine, lihvimine, värvimine, lisaks osaleb detailide valamisel. Valatavad detailid on erineva kujuga, need mis on eriliste viguritete, nende jaoks ongi vaja teha kaste, mida üritasin seal siis teha, tegin ka, mitte ainult ei üritanud. Järelvaataja on üle 60 aasta vanune venelane, kes suhtleb vaid vene keeles, teab vaid mõningaid inglise keelseid väljendeid, kuid lausete koostamiseks on seda vähe. Seega sain vene keelt harjutada, kuigi eelistaks inglise keelt. A need kastid mida pean tegema, need siis anumad, kuhu valatakse betoon, et saada kamina detailid.

Ruslan andis mulle joonised kätte ja ütles, et hakka pihta, pane kirja, mis mõõtudega detailid tuleb välja lõigata. Teada oli valatava detaili (lõppsaaduse) mõõdud ja nendest lähtuvalt pidin arvestama. Oleks eelistanud ikka, et esmalt vaatan, kuidas tehakse, siis teen järgi, a nohh seekord läks siis teispidi. Mõõdud õnnestus õigesti kirja panna ja nüüd läks saagimiseks, mis esmalt tundus kõige raskem osa, kuna mulle anti kätte 2,5 m kõrgune ja 1,5 m laiune melamiin plaat. See plaat tuleb siis üksi juppideks hakkida. Kui üks osa õnnestub sellelt plaadilt maha lõigata siis juba ok, a algul jah ikka väga ettevaatlikult, viltu ei tohi ju midagi minna. 

Kasti siseküljed tuleb katta plastiga, seda siis selleks, et valatav pind, mis jääb kamina paigaldamisel nähtavale kohale, oleks võimalikult sise. See plastik tuleb igale detailile eraldi välja lõigata ja seejärel plaadile kleepida. Liim on aerosool pudelis, mis minu jaoks oli uus. Kui väljalõigatava paneeli kõrgus on kuni 4 cm siis kaetakse see tavalise teibiga. Kui detailidel plastik peal siis kinnitan need naelapüstoliga. Kinnitamisel tuleb jällegi jälgida, et kasti sisemus jääks nendesse mõõtudesse, mis on valatava detaili mõõdud. Päeva esimese poole tegin kaste, teise poole töötasin Sarai juures, aitasin tal pahtliga täita valatud detailidel olevaid defekte (nt õhumullide tagajärel tekkinud augud) ja seejärel lihvisin neid. Jube tolmune a maskid selle töö tegemisel ees :).

Muuhulgas tegi Ruslan mulle kirjanduse ja ajalootundi, algatuseks imestas, et et kas tõesti, mulle pole koolis Puskinit õpetatud. A oluline ajalooline teadmine, mida sain, oli see, et Venemaa, ei ole kunagi Balti riike rünnanud, küll aga on Baltiriigid Venemaad rünnanud, seda siis kellegiga koos. See oli huvitav fakt, mida ma varem kuulnud ei olnudki, ju siis olin trennis, kui sellest ajaloo tunnis räägiti või lihtsalt tukastasin. Kusjuures, ma ei saa aru, miks Ruslan pidas üldse vajalikuks seda mulle rääkida, igatahes jah ei viitsinud selle teemaga kaasa minna ja sinna see jäi. 

Päeva kokkuvõte oli see, et omanik teavitas mind, et ma olevat olnud tiba aeglane, sellise info sai ta Ruslanilt. Kuid ta soovib anda mulle võimaluse töötada nende juures nädal ja siis vaadata kuidas kulgeb. Mainis veel, et ta annaks ka rohkemgi aga ei saa. Sain siis järgmise päeva lõunani mõelda, mis teen, sest ega sealt hiinakast nädalaks juba puhkust ju küsima ei hakka. 

Kuna Isidorest on ka koht soolas siis otsustasin, et tulen hiinakast ära ja juhul kui nädala pärast selgub, et ma ikka ei sobi kaminaid tegema siis liigun edasi Isidoresse. Isidorest on mul käes selline vastus, et võin alustada kohe, a umbes 2 nädalat töötaksin samal alal mis Katre ning seejärel, kui neil see puidutööga seotud grupp tööle hakkab siis lähen nende gruppi. Muidugi peast on käinud läbi ka mõte, et lõpuks ei ole neist kolmest variandist ühtegi laual a nohh, selle kartuses ei ole mõtet kaua passida. Saame näha, kas seekord on julge hundi rind rasvane või haavleid täis ;).

Hiinakas tunni palk 14 CAD, töö paras lebotamine ja katus peakohal.

Isidores palk 15 CAD tund, kahe kuu pärast vaadatakse palk üle, töötama peab ka vihmas ja tuules.

Kaminakojas esialgu palk 20 CAD, katus peakohal a tolmune ;). 

Et siis jah ahnus ajab upakile ja üritan nädala kaminakojas ennast tõestada ja eks siis näis, kui hästi läheb siis ei ole nädala pärast jälle nina usinasti tööportaalis.

A muideks, sain elu esimese tšeki, proovipäeva eest kaminakojas, peakski selle rahaks ära tegema, ei teagi kaua kehtib :). Sellise summa sain siis 7 tunni töö eest. Ja vaadates selle kaminakoja embleemi, siis peaksin sinna hästi sobima ;).

Stawamus Chief

Kuna ilm veel täitsa lubas siis 2.okt. õhtu sõitsime telkima, eesmärgiga vallutada järgmisel päeval Stawamuse mägi, Squamish provintsis. Reede õhtul, peale tööd, asjad autole ja minekule. Meil õnneks ei olnud väga palju asju võtta, no lihtsalt meil pole midagi eriti kaasa haarata, võtsime kõikvõimalikud soojad riided, kuna Cathy eelnevalt hirmutas, et seal kõrgemal mägedes ikka palju külmem kui siin, kodu juures ja et öösel võib lausa mõni miinuskraad tulla. Eks ta suutis vist kõige rohkem ennast hirmutada, kuna kartis, et tal külmuvad varbad otsast. Samuti oli küsimus selles, et kas peaks võtma kaks telki, kuna Cathy arvas, et me ei pruugi neljakesi ühte telki ära mahtuda, kuna neil miskid välivoodi moodi asjad, neid siis kaks. Me küll ei teadnud, kui suur see telk on a arvasime, et küll mahub. 

Telkimiskohaks sai Alice järve äärne ala. Kohale jõudsime pimedas. Panime siis "väikese" telgi üles. Ma ei saa aru, kuidas üldse mõnel sai tekkida küsimus, kas mahume sinna neljakesi. 

See auto, mis pildil näha, see oli tavaari täis (nii kasti osa, kui osad asjad olid lausa meil tagaistmel), tuhat tekki, magamiskotid, padjad täispuhutav madrats, poroloonist madratsid, soojapuhur, gaasipliit, gaasigrill, meeletus koguses söögiriistasid jne jne. Esialgu oli Cathyl plaanis veel kaasa võtta ka välivoodid a nendest loobuti. 

Et selline on siis matkamine-telkimine kanada stiilis.

Tundub, et meil vedas ilmaga, miinuskraadid jäid ikka väga kaugele. Tegime ka lõket. Telkimisala oli väga sarnane RMK telkimisaladele, selle erinevusega, et see kus meie olime, on tasuline, 35.- CAD öö telgi kohta. Lisaks on ühiskasutatav wc ja dušš, mille kraanist voolab lausa sooja vett. Lõkkekohake ka olemas, aga tule tegemiseks ei tohi kasutada metsa all vedelevaid puuronte. Põhjuseks on toodud, et need mahalangenud puud on metsa osa ja vajalikud looduse loomulikule kulgemisele. Meie igatahes ei käinud puude eest raha välja ja põletasime vaikselt metsa all vedelevaid ronte, mida oli ikka päris palju. 

Laupäeva hommikul põõnasime korralikult, uni täis magatud, käis Katre järves ujumas, seejärel väike omlett ja hommikukohv. Omleti küpsetasin nagu väliköögis, gaasipliidil. Kohv valmis mulksukannus, mäletan, et nõukaajal, kui ma veel ise kohvi ei joonud, kasutati taolisi.

Stawamuse mägi asus u 15 min autosõidukaugusel meie telkimiskohast, keskpäevaks olimegi kohal. Eelmisel õhtul sõitsime sellest mäest ka mööda, kuna aga oli pime siis ega väga aru ei saanud, millega täpselt tegu. Kui nüüd valges seda mäge nägin siis võttis ikka ahhetama küll, tundus nii kõrge, et selle tippu jõudmiseks peaks mulle küll mitu päeva aega andma, teine samapalju alla tulemiseks. 

ooo kui võimas

Nagu kaardilt ja pildilt näha siis mäel on märgistatud rajad, jõudmaks kolme tippu, kõrgeim tipp 702 m. 

Kuna kogenud mägedes käijad teadsid rääkida, et mida kõrgemal oled, seda külmem on siis panin ennast korralikult riidesse, pikad puuvillased dressipüksid, paks ja soe dressipluus. Ka Katre oli pikka vormiga. Esimese 20 min möödudes koorisime endalt kõik pikad riided, kuna oli ikka korralikult palav, seljakottide all olevad seljad kippusid üsna kiirelt niiskeks. Raja algusosas oli palju treppe, väga kõrgete astmetega, mida edasi, seda metsikumaks radaläks. Leidus ka nagu looduslikke treppe, kividest. 

Kui jõudsime esimesele ristmikule, siis oli vaja otsustada, kas läheme ka kõige madalamale tipule (Peak) või jätame selle vahele ja liigume otse edasi teise tipu. Kuna esimene tipp ei jäänud teistele tippudele teele siis otsustasime, et ahh las see jääda ja läheme kohe edasi. Korra käis ka peast läbi, et kaardi järgi saaks nagu esimesest tipust,  väljaspool rada, lõigata teise tipu rajale, kuid kuna see tundus vaid kaardil nii ja päris elus võis seal vahel miski kuristik või läbimatu ala olla siis unustasime selle mõtte kohe. Kõmpisime edasi teise tipu suunas, kui nägime, et vasakult laskuvad mäest inimesed, daaahh, äkki siit ikkagi saab mõõdaminnes esimesse tippu, ok, tagasitulles vaatame, kui aega on siis läheme. Järgnev rajalõik nõudis lisaks jalgadele ka kättejõudu. Kuna tegemist oli päris järsu tõusuga ja trepiastmeid ei olnud siis sai end üles aidata kalju külge kinnitatud keti abil. 

Ja siis veel järsem koht, kus oli juba rohkem jõudu vaja.

Ja seejärel ka üks redel

Kohati oli pind ikka päris libe, märja ilmaga ilmselt sinna mäkke asja ei ole.

Tipp nr 2 käes ja vaade sealt selline. Pildi keskel vasakul on näha ka tipp nr 1.

Istusime, nautisime vaadet, krõbistasime seemneid ja kuivatatud puuvilju, kui meiega ühines üks julge vöötorav, kes ilmselt oli näljane, kuna sõi lausa meie peost.

Tipus nr 2 oli korralik tuul, kuna meil olid seljad märjad siis igaksjuhuks toppisime dressipluusid selga. 

Pildid tehtud, liikusime edasi. Teise ja kolmanda tipu vahele olid kummipaelad tõmmatud, kuna meil puudub nendel kõndimise oskus siis läksime ringiga, küll aga oli näha, kuidas osad harjutasid.

Andsime aga jalgadele valu ja jõudsimegi tippu.

 Olen Katre ära tüüdanud, ta tahtis mind kaljult alla veeretada, a ei õnnestunud ;)

Allatulek oli kohati raskemgi kui üles minek.

Tulles tagasi alla ja jõudes 1 ja 2 tipu vahel asuvale "lõikamise" võimalusele, otsustasime seda muidugi kasutada, kui juba seda mäge vallutame siis kõik tipud. Lõikamistee oli üsna järsk, otse üles.

See oli koht, mille läbimine tõstis juba korralikult vererõhku, mitte sellepärast, et oleks füüsiliselt koormav a tundus tiba lausa ohtlik. Selle konkreetse tõusu lõpus, ei märganud ma kohe viimast "aasa", mis kaljule kinnitatud ja pidin lausa sõrmed kaljuvahele pistma, et end servast üle vinnata. Võttis suts kõhedaks küll. Sellest kohast, mis pildil näha, jätkus rada suht sarnaselt, a mitte nii järsult, lisaks oli kalju varustatud ketiga. Jõudsime kuskile, kus õnneks oli kaks mägironijat, varustatud trosside ja muude asjandustega. Küsisime, et kust kaudu siit esimesele tipule saab. Vastaja näost saime aru, et ega miskit otseteed sinna ikka ei lähe, et peame mööda mäe külge liikuma, väikse ringiga. Nii me siis liikusime osutatud suunas, kuni lõpuks jõudsime ka õigesse kohta. Jõudsime juba mõelda, et üritad tundmatus kohas lõigata, tulemuseks pikem marsruut, kui see oleks mööda rada minnes olnud. Kui punkti 1 kohale jõudsime siis tundus, et äkki ikkagi saime kiiremini, huvitavam oli igatahes kindlasti.

Kokku kulus meil seal mäel 6 tundi ja mõned minutid peale. Allatulek oli lõpuks kõige tüütavam, seda ilmselt seepärast, et midagi ei olnud enam oodata. Aga tervelt ja õnnelikult, ent samas väsinult me sealt alla jõudsime :)

Õhtul väike grill ja magus uni. Karusid ei kohanud, kuigi vastavad märgid olid piirkonnas üleval, lisaks loeti sõnad peale, et toit tuleb ööseks kindlasti autosse paigutada, seda just selleks, et vältida suuri karvaseid külalisi.

Mäe all asuvad huvitavad telkimiskohad, mis näevad välja nagu miskid surnuaia platsid.

Lihtsalt infoks, äkki keegi ei tea, et kui tahad siin blogis olevaid pilte suuremalt näha siis klõpsa pildil :)