Duncan II

Kuna kogu Duncani postitus oleks ühes osas pikaks veninud (palju pilte, vähe juttu, nagu ikka viimasel ajal) siis siit tuleb teine osa, pühapäevaste käikudega.

Käisime ühes tavalises pargis, ei midagi erilist, a ja tegelt sellel turisti vanaaegsel tänaval käisime ka pühapäeval, a nohh pole vast hullu, et see sai juba eelmises postituses ära näidatud.

Metsa keskus (Forest Discovery Center)
Ma nimetaks seda metsa muuseumiks. 
Territooriumile sai rongiga ringi peale teha. Päris tore oli. Selline rong siis:

turist ootamas väljumist

Olime seal 19 juuli ja tegemist oli Kanada isadepäevaga, sel puhul oli keskuses vanade traktorite näitus, paljudega sai proovisõitu teha, mõnedel olid ka hinnasildid küljes, et need olid siis müüa.

 

Põkad vaadatud liikusime territooriumil ringi, nägime järgmisi põnevaid masinaid, saemasinaid jne:

Selle höövli, freesi saab tööle traktori jõul

Muuseum samas keskuses: 

 1910

Näidis elamine-olemine metsatööstuses, sündmuskohal:

Päeva lõpetasime röövlindude farmis. Suutsin seal piisavalt varjatult liikuda, seega üks kulliline lahkus sealt vabana.
Meil läks hästi, jõudsime sinna juhuslikult ajaks, kui oli algamas väike šhõu, kus demonstreeriti erinevaid kotkaid ja kulle, kes kutsumise peale kohale lendasid ja ennast siit sealt näitasid.

Duncan I

Eelmine kuu oli korterikaaslase sünnipäev, mis langes nädalavahetusele, mil nad oma jalka tiimiga osalesid turniiril, kohas nimega Duncan. Meid võeti fännideks kaasa. 
Duncan asub Vancouveri saarel, Vancouverist läänes. Saarele pääseb praamiga. Sadamas oli tunne, nagu läheks Saaremaale, sõit ise aga kestis nagu läheks Hiiumaale.
Ööbimiseks oli võistkond maja rentinud, meie võtsime enda maja kaasa, magasime telgis.

Ega seal Duncanis üle ühe päeva midagi teha ei ole, kuna turniir kestis kaks päeva siis jagasime enda käimised kahele päevae, et mitte tervet päeva staadionil istuda ja õlut libistada. 

Mis me siis ära nägime seal!

Duncanit nimetatakse Totemite linnaks. Totemid on need üüratutest palkidest välja raiutud kujud. Kesklinnas oli neid tõesti igal sammul.

Duncanis asub maailma (seda võib ilmselt julgelt väita) kõige suurem hokikepp:

Reaalselt on see kepp ikka sirge, kuna aga teadupärast maakera on ümmargune siis selle mõjutused avalduvad ka panoraam võtetes.

Ei puud ka selle linna ümbruses rahvuspargikesed:

Pukkidest sild-raudtee, nimega Kinsol ( Historic Kinsol Trestle), ehitati aastal 1920, selle kõrguseks on 44 m, pikkus 188 m. See eshitati eeskätt selleks, et tsivilisatsiooni hiiglaslikke palke transportida. Viimane rong ületas selle aastal 1979.

Vahetult enne Duncanit, sattusime huvitavasse, aastate tagusesse "linnaossa", praeguses ajastus võiks seda nimetada turistilõksuks ;)

Omaette vaatamisväärsuseks on sealkandis Cowichan Bay oma kitsa tänava ja ilusa vaatega.

Igale võistkonnale oli olemas ka teema, mida järgida, meil oli piraadid. Egas meie fännidena ei saanud siis ka kostüümideta olla. Meie tiim ei teadnud, et oleme ettevalmistanud ja kui staadionile läksime siis pm kogu tiim jäi suu lahti vaatama, kes need piraadid on, nad ei tundnud meid ära, on ju harjunud meid blondidena nägema.