Antropoloogia muuseum 5Märts16

Katrel tuli töölt koju sõites vaim peale ja ta kirjutas väikese blogipostituse.

Laupäeval otsustasime, et käime muuseumis ära ja muuseumiks oli antropoloogia. Antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Antropoloogia on ka teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Eelkõige on tegu võrdleva teadusega, mis ei piirdu ainult traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisega, vaid üritab välja jõuda sügavama tunnetuseni inimese olemusest üldse.

Sinna sõit võttis u 1,5 h ühistranspordiga, et teil tekkis ettekujutus siis sõidaks nagu Tallimmast Pärnusse :P, Vancouver on ikka mastaabilt väga suur linn, võrreldes meie Tallinnaga versus sipelgas ja inimene. Aga see selleks, lähme antropoloogia muuseumi juurde tagasi. Väga huvitav oli näha erinevate mandrite esivanemate käsitööd. Vaatamiväärsusi oli alates vibunooltest lõpetades värviliste maskideni. Ja meil joppas sellega, et sel samal päeval toimus üritus, kus esinejad laulsid ja tantsisid indiaanlaste kombeli.
Peale muuseumi külastust suundusime randa, mis asus just muuseumi lähedal. Loodus oli seal metsikum võrreldes teiste randadega, kus oleme käinud. Ja me ei olnud ainukesed, kes avasid rannahooaega. Neid kevadekuulutajaid oli palju ja osad neist olid Aadama ja Eeva kostüümides. Vesi oli suht külm, et ei hakkanud riskima oma tervisega, tegelt oleks tahtnud küll minna, aga haaranud kaasa ujumisriideid, eks järgmise korrani.
Ülikoolilinnakust räägib lähemalt blogi autor ;)

Omalt pool lisan veel, et kõnealune muuseum asub British Columbia ülikoolilinnakus. Tegemist 4 ruutkilomeetri suuruse linnakuga, kus üliõpilastele on elu igati mugavaks tehtud. Saab süüa, saab juua, saab tantsugi lüüa. Linnak asub Vancouveri kesklinnast poole tunnise bussisõidukaugusel, see on kolmest servast ääristatud väikese metsaga ja neljandas küljes paikneb ookean.

Seal ookeani poole peal asub rand nimega Wreck. Tegemist ilusa rannaga, kahju, et suvel sinna minna ei ole mõtet, kuna tegemist rannaga, kuhu armastavad nudistid koguneda. Juba seekord oli paar kampa kohal, kes olid endilt kõik riided maha visanud. Tegemist kohati nagu pankrannikuga, randa pääsemiseks ja sealt ära minemikseks tuleb sadu ja sadu trepiastmeid seljatada. Lugesin üheotsa omad ära, sain üle 400.

Teel randa

Kevad on meil täies õies (kirsid)

Lõpetuseks üks nali, vaatasin ENSV-d ja sealt see kõrva hakkas, minu meelest väga naljakas. 

Tüüp ehitas tikumaja ja küsis "Mis Sa arvad, mis juhtub, kui ma tiku süütan?" "Taku muutub kurvaks" :D

DreamCast kaminakojas

Katre ikka pidevalt hurjutab, et kirjutaksin siin ka mis meil töö juures toimub. Peale igat tööpäeva on talle midagi rääkida. Elu nagu filmis, nagu seebikas, a rääkimist õhtuti ikka jätkub, vahest rohkem, vahest vähem. Eks see üks kirumine tegelt ole. 

Pärast seda, kui Cody (üks neist kaksikutest) lahti lasti, antakse Trevorile ülesannete täitmiseks liiga palju aega. Meil siis iga päev töölehed, millel peal ülesanded ja eeldatav aeg selle täitmiseks. Mulle tekib praktiliselt alati päevajooksul tehtavaid töid juurde. Ikka ja jälle selgub töö käigus, et vaja mõnd vormi või vormi sisemist kasti.

Tuletan meelde, et tööpäev 8 tundi ;)

Mina ja Zare rabeleme nii et otsaesine märg, härra istub puhketos, näpib telefoni ja tossab oma e-sigarit. Sigaretiks ma seda tegelikult ei nimetaks, ikka korraliku aurutajaga tegu.

Nõme on see, et tüüp veel kekutab, et oi mulle anti nii palju aega selle ja tolle tegemiseks a teen selle ära hoopis sellise ajaga. Pm võiks tal seda aega isegi vaja minna, kui venku talle kõike ette- taha ära ei teeks. Venku puhastab kõik korduvkasutatavad vormid, paigaldab inserdid (sisemised kastid), ühesõnaga teeb kõik ettevalmistused. Härral siis vaid vaja segu kokku segada ja vormidesse valada. Aega selleks tal maa ja ilm a ikka teeb saasta tööd. Ega polekski probleemi aga see vähene mida ta teeb, selle teeb ta ka "üle tagumiku" tänu millele mul ja Zarel oluliselt rohkem tööd. Ka mulle, kuna päris suure osa oma tööst veedan ma viimistlemises. Zare teeb kohati Trevori tööd, mina pean sis Zare tööd tegema. Üheks kaminate stiiliks on Old Style, sel puhul tehakse paksem segu ja väikeste koguste kaupa surutakse käsitsi vormi. Väidetavalt ei saavat Trevor selle tööga hakkama ja nii teeb Zare seda.

Mõnes mõttes on see isegi hea, et tegelen ka viimistlemisega, arenen ka sel ala a halb see, et aega saan vähe, ei saa ju eeldada, et teen sama kiirelt kui Zare. Kohati ma nagu ei saagi aru, kuidas neid töö eeldatavaid aegu pannakse, teinekord ikka väga huupi tunduvad need olevat. Nt. teen esmaspäeval projekti, mulle antud selleks 4 tundi, töölehele on selle projekti juurde lisatud, et järgmisel päeval veel 3 tundi sellega tegeleda. A järgmisel päeval antakse mulle selle lõpetamiseks hoopis 2 tundi. Samal päeval sain ka ühe teise projekti, milleks anti mulle aega 2 tundi. Olin nädal varem täpselt samasugusele kaminale kastid kolme tunniga teinud. Mitte ei saa aru, kuhu need tunnid kaovad. Paraku on aga nii, et üle enda varju ma ei hüppa, läheb palju läheb aega, ennast pooleks ma ka rabelema ei hakka, mul on ikkagi tunni, mitte tükitasu ;-).

Kord isegi Zare plahvatas ja käratas venkule, et Trevorile teed kõik ette-taha ära, meile mitte m.....igi. Täpselt nii ütleski, ise ka imestasin. Selle peale aitas ta varsti Zarel vormi puhastada ja ühel järgmistest päevadest tuli aitas mul teipida. Ahh et mida ma teibin, sisemiste kastide välisseinu ja paneelide "seinu". Paneelide jaoks on kastid 2,5 cm kõrged, ehk seinadeks on nii kõrged liistud, millele panen teibi peale. Teip pannakse sinna serva, mis valamise käigus puutub betooniga kokku, hiljem tuleb see betooni küljest lihtsamini lahti.

Meile tuli poole kohaga tööle üks india tüüp Danish, keemia tudeng. Trevorile appi, no eks tal olegi ju kõige rohkem abilisi vaja. Siuke pisikest kasvu, asju tõsta ei jaksa, no kuidagi jaksab aga ikka täitsa jama temaga midagi ümber keerata või mujale tõsta, füüsilist jõudu talle igatahes antud ei ole ja ise ta selle poole pealt ennast vist ka arendanud ei ole.

Üks päev siis selline lugu, et teen mina rahulikult oma tööd, venku otsib seal samas riiulilt midagi, tuleb Anna (kõige suurem üll, omanik) ja seletab midagi venkule. Kuna ma just saagisin siis ei saanud ma aimugi mis teema oli aga ülivihasena see Anna sealt minema trampis. Lõpetasin saagimise ja peagi kuulsin, kuidas all korrusel oli probleem Trevoriga, Anna tütar, kes meil seal vägesid juhatab, oli pahane, miks Trevor ei ole ikka veel talle ette antud asju valama hakanud. Trevor muidugi õigustas ennast a lõpptulemus oli, et ta peab kohe sellega tegelema hakkama. Pärast seda on asjad hakanud vaikselt normaalsemaks tiksuma, Trevorile ei anta enam nii meeletult aega oma kiirete ülesannete täitmiseks. Tuli ka välja, miks Anna vihasena ülevalt alla trampis, nimelt oli ta eelnevalt ühe betooni spetsialistiga meil tootmisruumis ja Danish oli päris pikalt sel ajal telefoniga rääkinud. Anna oligi venkult uurinud, et kas tal ei ole midagi teha, et nii pikalt telefonis istub. Mida venku Annale vastas, kui üldse oli tal midagi vastata, seda ma muidugi ei tea, igatahes misiganes vastus see oli, see vihastas teda korralikult. Ju Danish nägi kuidas Trevor töötabja arvas, et see on normaalne, a ta oli rumal, tegi seda omaniku ees, Trevor nii nagla veel ei ole, ta ikka ülemuste juuresolekul üritab asjalik olla.

Tänaseks päevaks Danish enam meil ei tööta, nüüd on tema asemel täiskohaga inimene, uus venelane, kes on Kanadas olnud 3 kuud. Vadim nimeks. Usun, et temaga selliseid probleeme ei teki, tundub teine väha edasipüüdlik ja tragi, kohati lausa nagu pugejalik, a nohh alguse asi, eks näis :D.

Kui ma Katrele kodus tööpäevast räägin siis nimetused nüüd Venku ja Väike Venelane. Nimelt Vadim on ka pisikest kasvu ja vähese jõuga nagu oli seda Danish.

Venkul on üks huvitav komme. Ikka ja jälle tekib küsimusi, kuidas üht või teist asja paremini teha. Nii ka täna. Kasti põhja oli vaja nagu väike trepi moodi asjandus teha. Venku hakkas ühte varianti pakkuma, a mul oli parem idee, lihtsam, pakkusin selle välja, nõustus, asi klaar, nii teen. Ja siis mõne hetke pärast hakkas ta seletama ja mulle joonistama, kuidas seda ikkagi teha. Et siis hakkas mulle minu mõtet selgitama. Nii on mitmed korrad varem ka olnud. Saan aru, et kui ta teiste nähes seletab minu head ideed mulle, et tee nii ja naa, noh et näidata teistele kui tark ta ikka on aga seekord kedagi juures ei olnud, ei tea mis värk sellega on.

Trevoriga on aga üks huvitav asi see, tundub et talle tuleb lihtsalt aegajalt peale kärata siis muutub ta jälle mõneks ajaks normaalseks. Hea on veel see, et ta on selline pohhuist, et ta ei võta hinge, kärgatad talle ära ja varsti asi unustatud.

Need siis need igapäevased "argimured". Üks päev kutsus venku mind Anna jutule, Zare ootas juba ees. Seda juba iga päev ei juhtu. Algas väike moraali lugemine ja siis  selgus ka selle põhjus. Nimelt ühele nö lauale, oli külje sisemisele poolele sisse „graveeritud“ "fuck jesus".

See oli sinna ilmselgelt Trevori poolt kirjutatud, kui segu oli veel pehme. Tulease oli läinud piisavalt kristlikku perre, et sellest tekstist skandaal tekiks. Kristlik või mitte kristlik pere, igal juhul on väga ebameeldiv (kui nii saab üldse öelda) sellise tekstiga toode endale saada. Anna rääkis veel kohtuasjast, et ei teagi nüüd, kas tuleb sellest kohtujama või mitte. Aga mitte selleks ei kutsutud meid jutule, et informeerida juhtunust vaid kuidas meie selle laua viimistlemisel seda teksti ei märganud, kuidas venku pakkimisel seda ei märganud. Laud on "pea alaspidi vaid siis kui sellelt hakatakse ümbriskasti lahti lõhkuma ja pärast seda peaks konkreetselt pea 85x35 cm suurusest august sisse pistma ja uurima mida huvitavat seal leidub. Viimistlust tegin mina. Iga normaalne inimene, kes seda teksti oleks näinud, ei oleks lasknud sellel tootel majast välja minna. va siis Trevor jah a päris tihti kahtlen tema normaalse mõistuse olemasolus. Anna samuti mainis, et ei tea, kas tal on raske lapsepõlv olnud või milles asi. Igatahes, lahti teda selle eest veel ei lastud, kuigi eks tal neid hoiatusi juba all on. Ju ootavad, kuni ta Väikse venelase välja koolitab.

Aga kui ma vaatan mis tingimustes Katre tööd teeb siis minul ikka lapsemäng.

Lõpetuseks pildid kaminatest, mille kallal ka minu käed tööd teinud:

Veebruari kuukiri

Mina käin endiselt tööl, Katre lebotab kodus, a seda enam mitte pikalt, Märtsis hakkab aiahooaeg pihta. 

Katre on kaks korda Whistleris ära käinud ja ühel korral räätsadega mägedes matkamas. 

Minul meel veel asja ei olnud, kuna põlv ei lubanud veel. 

Nii palju kui Katre rääkis ja piltidel näha siis Whistleris on väga ilus ja tore. Asub see meie kodust 155 km kaugusel. Lund oli palju ja rajad väga head ning huvitavad, nagu Austria alpides. Ühel kõrgusel oli ilus ilm, päike paistis, liikudes kõrgemale sattus Katre halli pilve, millest läbi liikudes saabus ilis sinine taevas.

See ei ole udu, see pilv

Katre soovis liituda ühe matkajate grupiga, meetupis. Sinna niisama vastu ei võeta, enne toimub kohtumine grupi adminniga. Katre nö sisseasumiseksamiks sai räätsamatk lumistel mägedel. Matkasid nad kahekesi, oma viis tundi kindlasti. Jällegi väga ilus loodus ja vapustav elamus.

Ilmad on nii ja naa. Öösel vajub termomeetri näidik vahest isegi alla nulli, a seda mitte palju, max 2 kraadi, päeval on kenasti üle 10 kraadi, pigem juba sinna 15 kanti. Paari lahtist kabrioletti olen juba ka näinud. Mõned inimesed liiguvad juba plätudes. Veebruari viimane nädal oli väga super ilmadega, päike säras ja väljas oli soe nagu keskmisel eesti suvel. Lõunasöögid vintsutasin igatahes õues, kuna tõesti no ei raatsinud sellise ilmaga töö juures sees passida. 

 Siin ajalehe väljavõte veebruari teise nädala ühe päeva külma ja kuuma rekorditest Vancouveris

Paraku siinsed tööandjad Eesti Vabariigi aastapäevast midagi ei arva, seega oli täispikk tööpäev ;). Jõudes koju ootas mind ees laul "Eestlane olen ja Eestlaseks jään" ja Katre oli ilusa küpsisetordi meisterdanud.

Käisime sõbrpäeval "linnas" kohvikus. Katre tegi tähelepaneku, et siin on tänavatel palju rohkem koeri näha, kui Tallinnas. Peremehega koeri siis, mitte hulkuvaid. Njahh tõesti, päris palju ikka jalutatakse nendega linnas ringi. Järgmisel päeval sadas jälle korralikult vihma, terve päev. No ikka korralik koerailm oli. Selliseid ilmasid siin talvel ikka väga palju. Tihti sajab nii, et kui vihmavarju ei ole siis oled 5 minutiga vettinud. 

Kõigest sellest jõudsin järeldusele, kuna siin on talviti koerailm vähemalt kaks kolmandiku päevadest siis seetõttu on ka palju koeri (kliima neile ju soodne) ;)