Stanly Park ja Aquarium

Kaks nädalavahetust järjest külastasime Stanley Parki (46 ja 47 nädal). Park asub Vancouveri kesklinnast Loodes. Esmalt tegime pargile ratastega ringi peale, külastasime Seawalli (meresein). Ilus koht jalg- ja jalgrattateega.

Järgmisel nädalavahetusel läksime Vancouveri Akvaariumisse, mis paikneb enam-vähem Stanley Pargi keskel. Kohale jõudsime suts enne kahte. Kuna sulgemisaeg oli 5, siis arvasime, et meil on aega suts vähe, kuna kindlasti on tegemist väga suure ja võimsa akvaariumiga. Tegime pargis oma ringid ära ja veendusime, et tegemist on suht kesise akvaariumiga. Uueks ja huvitavaks olid pingviinid ja Belugad  ning 4D film Arktikast, milles räägiti kliima soojenemisega seotud probleemidest. Saali sisenedes tehti Katrele märkus, et ta enda telefoni ära paneks, kuna see võib seansi ajal märjakahjustusi saada. Mhhh, tekkis mõte, et ju siis toimub seal midagi teistmoodi kui tavaliselt ja mul tekkis idee mõned hetked toimuvast salvestada, meil oli ju kaasas veekindla korpusega kaamera. Kahjuks teist paari prille mulle ei antud, tahtsin need kaamerale "ninal" panna. Mulle öeldi, et filmida ei tohi, need kaks teenindajat, kes minu ja Katrega suhtlesid, võiks omavahel kokkuleppida, kas salvestusseaded tuleb ära panna ohutuse või piraatluse takistamise pärast. Ega ma tervet filmi ei olekski salvestanud, lihtsalt efektide jäädvustamise soov oli. A mis efektid need siis olid? Vastavalt hoiatusele ootasin meeletut veesõda. Ekraanil olid jääkarud, kes üksteise järel   jääpangalt vette hüppasid, ema ees ja kaks poega järgi. Viimane mõmm oli veidike koba, kes ei osanud veel korralikult peakat hüpata, tema plärtsatas vette nii, et ka saalisolijad said vähe kastetud. See oli siis pritsimiseks sobilik hetk. Veel kõmises ja rappus istumisalune, nt hetkel kui karu oma raskeid samme jääl tegi või kui jääkamad pudruna allavoolu kulgesid. Kui ekraanil olid kalad siis nüpeldati millegiga kergelt vastu sääri, ilmselt üritati tekitada tunnet nagu oleks ise jalgupidi seal vees. Ei tea mille eest aga anti ka üks müks vastu selga, algul arvasin, et keegi seljataga istuja sirutas jalga, aga Katrega tuli jutuks ja see oli siiski kava järgi löök. Saime ka korralikku lumetormi näha, nii korralikku, et lausa saalis olid lumehelbed. Saime oma selle talve esimese lumesaju kätte. See efekt meeldis mulle kõige rohkem.

Halleluja, jõulud on varsti käes, 21.11 süüdati Surrey keskuses pidulikult jõulupuu ja tv-st tuli päev hiljem Üksinda Kodus. Igal pool poodides on jõulukuused ja jõulureklaami ikka ka igal pool.

Ja ilmaga on nüüd sis nii, et eelmine nädal sadas vaid ühel päeval, seega hästi, öösiti on ilmselt null kraadi või äkki ka mõni miinus, sest enamus hommikuid katab maad valge härmatis. Teedele on libeduse tõrjeks loobitud soola, et selles ikka kindel olla siis maitsesin ühte tükki, sool mis sool.

Kaks meetrit valget riiet

Üle-eelmisel reedel (07.11) käisime Katrega Rickys söömas. Tähelepanelik lugeja teab mida see tähendab, mitte niiväga tähelepanelikule võin silmaringi laiendamiseks öelda, et jätkan tööd kaminakojas. 

See siis viimane amps ;)

Kolmapäeval, 11.11 on Kanadas novembrikuu püha. Seekordne püha on pühendatud sõjaveteranidele ja kõikidele endistele ning praegustele sõduritele. Kuna ilma lubas ilusat siis mõtlesime, et läheme Queen Elisabethi parki sügiseseid värve kaema. Ilmaga on nüüdseks selline lugu, et sügise ja talvenägu hakkab ennast ilmutama, nimelt pidevalt sajab vihma, kuiva ilma aja tikutulega taga a no mida Sa siin ajad taha, kui vihm kustutab kohe selle tiku ära ;).

Kaminakojas otsustati, et töötame kolmapäeval ja puhkame hoopis reedel, et sellega pikendame nädalavahetust. Minu käest igatahes küsiti, et kas see sobiks mulle. Uue töötajana ei hakanud ma sõrgi vastu ajama vastasin et sobib. Sõralisteks osutusid aga hoopis kaksikud, kellelt väidetavalt arvamust ei küsitud ning pandi lihtsalt fakti ette, et nii on. Väidetavalt seetõttu, hakkasid nad ajma, et nemad tulevad kolmapäeval tööle vaid sel juhul, kui neile makstakse pühade ajal töötamise tasu, mis on 1.5 kordne. Trevor, kes mulle seda rääkis, näitas ka vastavat seadusepunkti. Samas ta ka mainis, et kui nad kolmapäeval tööle ei tule, võidakse nad ka lahti lasta. 

Kaksikute ideaalplaan oli, et kolmapäeval töötavad poleteise kordse tasu eest ja reedel antakse niisama, tasustamata vaba päev. Seaduses jah kirjas, et pühade ajal makstakse nimetatud tariifi alusel, a seda pole märgitud, kas ka siis, kui ise see vaba päeva nihutatakse teisele kuupäevale. Ilmselt mitte a Trevor on raudpolt kindel, et nii oleks ikkagi õige. Ta rääkis sellest ka omaniku tütrega, kes pm. ju ka omanik, kuid üksmeelt nad ei leidnud.

Saabus kolmapäev ja kaksikud ei tulnudki tööle. Neljapäeval selgus, et sellise käitumise ees sai Cody karistuseks vallandamise. Tekkis kohe ka küsimus, et miks neid samasuguse teo eest erinevalt karistatakse. Vastus oli lihtne, nimelt Codyl juba hoiatused all tööle mitte ilmumise eest. Tüüp saab veel 2 nädalat kaminakojas tööl käia ja siis on headaega. Iseenesest kummaline see 2 nädalat. Oleks palju loota, et sellise tähtajaga töötaja panustaks töötegemisse. Küsisin veel, et äkki ikka annavad andeks a vennad arvasid, et vaevalt, pidasid seda väga ebatõenäoliseks. Ma tegelikult usun, et antakse andeks, kuna meil seal hetkel ikka kiired ajad ja tellimusi palju, sellisel kiirel ajal hakata sinna veel ühte uut inimest otsima pidurdaks ilmselt töötempot. 

Aga eks näis, nagu vanad eestlased armastasid öelda, eks aeg annab arutust. Mhh imelik lause, arutust et aru puudumist, ehk sis rumalust? Ma kogu aeg mõelnud, et aeg annab vastuse. Peab kontrollima, äkki kõlas see lause kuidagi teisiti. Igatahes elame näeme. 

Nüüdseks oleme tutvust teinud ka kohaliku taara tagastus punktiga.

Kuna oleme kokkuhoidlikud ja keskkonnasõbralikud siis oleme enda taara kenasti riidekappi ladustanud, kuid kuna ruumi oleks ka muule tavaarile vaja siis viisime tühjad pudelid ja purgid ära. Siin ei paista olevat automaate, on konkreetsed taarapunktid, kus inimesed võtavad pudelid vastu. Taarapunktis valid endale lauakese, mis on varustatud karbikesega korkidele, samuti on koht kuhu pudelipõhjadel olevad tilgad valada. Laod aga oma taara kastidesse, liigud edasi leti juurde, kus töötaja võtab "kauba" ära, loeb purgid-pudelid üle ning annab vast sularaha. Saime miski 5 dollari kanti raha. 

Käisime poes sojat ostmas, selle väljavalimine ei olnudki nii lihtne ja kiire :D

A see kaks meetrit valget riiet, sellega selline lugu, et käisime Katrega poes ja mõlemad ostsime ühte toodet 3 tk. Tegemist sellise asjaliku asjaga, mida plaanime koju saata, nii endale, meid ootama, kui kodustele kasutamiseks. Läks nii, et Katre sattus sama kassapidaja juurde, kuhu just enne teda minagi ja kassapidaja, kelleks oli venelanna, küsis Katrelt, milleks need head on :D. Raudselt läks müüja pausi ajal ja ostis endale ka neid paar tükki, kuigi jah, vaid üks jäigi veel riiulisse. A sellega kohe meenus kunagine lastefilm ja raamat Judopoisid, kus vanaproua läks ka vooluga kaasa "Palun mulle ka 2 meetrit seda valget riiet" :)

Halloween

Oktoobrikuu viimane päev on siin väga kirju, nimelt tegemist on Ameerikaliku Mardipäevaga ehk Halloweeniga, mille raames aetakse endale kõikvõimalikud kostüümid selga ning minnakse välja. Lisaks ehivad eramajade omanikud enda maju ämblikuvõrkude, kõrvitsate ja kõikvõimalike muude aksessuaaridega. Seda kindlasti mitte kõik a paljud.

Halloweenile eelneval õhtul käisime lõbustpargis, kus toimus igaaastane Halloweenile pühendatud üritus nimega Fright Night (õuduste öö). Lõbustuspark on tegelikult juba oktoobris suletud aga nimetatud ürituse raames, mis toimub paar nädalat, on uksed avatud. Kuna saime exit roomis hamba "verele" siis läksime ka Fright Nightile. Pilet üritusele maksis 34.-, selle eest said külastada 7 õuduste tuba, lisaks 15 lõbustuspargi atraktsiooni. Veel toimus seal kahe mehe etendus.

Kõige igavamaks kujuneski see etendus, me ei viitsinud seda isegi lõpuni vaadata ja eks ka aega ei olnud eriti. Otseselt miskit ajalimiiti ei olnud, va see, et park suleti kell 1 öösel, kuid kuna jõudsime sinna alles kella üheksaks ja õuduste majade järjekorrad olid korralikud, siis lihtsalt ei saanud aega raisata igast "ninnunännule" ;).

Et sis nagu selline asi, millele eelnes meeletult juttu. Härrad härrad, vähem loba, rohkem tegusid ;) Kuigi jah eks neile ilmselt makstaksegi palka just lobisemise eest.

Külastasime kahte õudustemaja, neist ühe järjekorras olime u pool tundi. Tegelikult oli võimalus igale atraktsioonile ja majja ka eelisjärjekorras saada, kuid selleks oleks pidanud pileti eest 74.- dollarit välja käima. Mis seal majas siis oli? Esimesse majja sisenesime kuuese kambana, kuna tempo oli meie arvates liiga kiire siis raputasime endid seltskonnast maha, see põhjustas agaomakorda selle, et majas olnud hirmutajad, ei oodanud meid, mitte et me neid oleks hirmutama hakanud, a nii mõnelgi juhul, nägin, kuidas kamba viimast hirmutati, seega, sealt mulle vähemalt ohtu ei olnud, kunasel hetkel oli Katre viimane, siis temal aga küll :). Jalutasime sis seal ühest toast järgmisesse, midagi väga hirmsat neis ei olnud, mõned poolikud jalad, käed, verised pead, saagale nimega Saag oli üks tuba pühendatud jne. Ühes koridoris rippus päris mitu keha ja nende vahelt läbi pääsemisekes pidi neid puutuma, päris vastik oli, sest no tõesti ei teadnud ju kas need kõik on ikka nukud. Kuna tundus, et meid väga ei ehmata siis võtsin ohjad enda kätte ja ühel korral tegin ise Katrele "külma", ehmus küll, seega närvid korras. Vahetult enne väljapääsu oli huvitav sillake, mis asus nagu torus ja selles valgus liikus, tegi nagu ringe, mille tulemusena tekkis tunne, just nagu kalduks jalgealune küljele ja seda lausa niipalju, et vajusin enda küljega, täiega, käsipuule. Väga huvitav kohe, kuidas aju sedasi siis tööle hakkas, ilmselgelt seisis jalgealune ju tegelikult paigal.

Teise majja lasti meil kahekesi siseneda, eks sellevõrra oli tiba närvesöövam, kuna ei teadnud ju kust mis pauk tuleb. Mõned kohad ikka ehmatasid ka a üldiselt siuke mitte kõige hirmsam, ilmselt ootasin midagi hullemat :). 

Majades oli reegel, et külastajad ei puutu elus eksponaate ja nemad ei puutu meid.

Kuna need kaks maja, mida me külastasime olid suht ühtekad ja aeg näpistas tagumikust päris kõvasti, otsustasime, et rohkem maju ei külasta ja läheme hoopis lõbustuspargi atraktsioonidele. Jõudsime külastada kolme, neist viimane ostutus tõeliseks maiuspalaks. Tegemist oli puidust raudteega.

Minu arvates oli see aga nagu mini ameerika mäed. Saime sõidu ajal küll vihma kaela, kuid sellegipoolest oli see väga tore elamus.

Järgmisel päeval külastasime kostüümipoodi, ostsime endile hilbud selga, õhtul tegime mulle väikse meigi ja läksime Granville tänavale Vancouveris. Tegemist tänavaga, mis suletakse nädalavahetustel liikluseks, kuna seal on palju baare ja klubisid. Enamus rahvast tänaval oli kostümeeritud. Palju toimus pildistamist, ka meiega. Kohati oli see lausa tüütav. India reis meenus "vabandage, kas ma tohiks Sinuga pilti teha" :D. Et ega see staari elu ei olegi nii kerge :) 

Väljapääsu otsimas

Ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul potsatas Katre postkastis kinkekaart Siimult. Esmalt saage tuttavaks, Siim on Katre vend. Tegemist oli piletiga kahele Vancouveris asuvasse Exit Room´i. Exit Room´id on sellised toakesed, kust tuleb otsida väljapääsu ruumis olevate vihjete abil, aega selleks 45 minutit. Juhul, kui jääd omadega täitsa jänni siis on võimalus, et kutsud abi ja kohalik personal tuleb annab väikese vihje, et saaks edasi liikuda. Oleks ju mõttetu 45 min lihtsalt istuda ja oodata, kui endal juhe juba täitsa koos. Valikus oli kuus ruumi, kahjuks seitsmes (nimega Criminal Mind), just see kuhu oleks tahtnud minna, see oli alles tulemas. Kuna meil on nüüd ka selle koha vip kaardid (sisaldus ka kingis) siis tuleb millaski uuesti minna. 
Väljavalituks osutus tuba nimega The Asylum. Hüljatud ja puutumatu alates 1960, see varjupaik on endiselt üks kummitav mõistatus. Palju häirivaid jutte ja saladusi on ülesehitanud selle toa ajaloo - see üks asi, mida ükski elav hing ei ole varem olnud võimeline rääkima. Kõik, kes on astunud sinna majja, ei ole enam kunagi päevavalgust näinud. Patsientide dokumendid põletati ja nende isiklikud asjad lukustati pööningule. Kuulujutud räägivad, et neid piinati ja kasutati katsealustena. Pärast surma maeti nad nimetutesse haudadesse ning unustati. Vastus mis ümbritseb seda müsteeriumi varjub varjupaiga sügaval varjus. Kas mul õnnestub paljastada tõde või on see lõpp. Selline tutvustus siis sellel toal. 
Kõik isiklikud asjad pidime hoiule jätma, telefon ja kaamera olid absoluutselt keelatud. Astusime siis tuppa. Tegemist oli nagu hulluhaigla toaga, mille seinad olid pehmendatud ja valged. Meid aheldati ühe käega, käeraudadega sina külge, Katre ühte seina, mina teise. Katrele anti pihku ka taskulamp, mis ootas meid ruumis, ühes pisikeses kastikeses. Seinte küljes rippus veel mitmeid käeraudu ja valgustuse elemendiks oli nende kinnitusaasade küljes veel teisigi taskulampe. Kuna ruum oli pime siis võtsin ühe lambi enda kasutusse. Käerauad sai lahti kolmekohalise koodiga, mida meile muidugi ei öeldud. Iga käeraua koha juures seinal oli aga üks suurem kujutis ja selle alla kolm väiksemat. Nt üleval üks punane rist, selle all reas aga katseklaas, süstal, haiglavoodi. Kõik need kohad olid nummerdatud, kokku oli neid kohti kuus. Jõudsime arusaamisele, et iga suur kujutis annab koos asukoha numbriga meile vastuse käeraudade avamiseks, et siis see kolmekohaline kujutiste rida on numbrilises seoses nende kohal olevate suurte kujutiste ja asukoha numbriga. Paraku meie poolt väljamõeldud süsteem ei toiminud. Katre aga ilmselt rakendas liiga palju enda rammu ja tema rauad tulid lihtsalt seina küljest lahti. Kuna mina olin endiselt kinni, ülesandeks oli aga liikuda edasi järgmisesse ruumi, siis pidime lahenduse leidma. Kuna mingiks hetkeks olid meil kõik mõtted otsas, kutsusime personali ning selgus, et lamp, mis Katrele anti, oli ultra violett valgusega ning kui see suunata nendele suurematele kujutistele ilmus nähtavale number ja seega saime teaga mis number millisele kujutisele vastab ja minu raudade lahti saamine oli käkitegu. Hiljem selgus, et Katre oli korra isegi näinud, et seda lampi kasutades näeb kujutise all numbrit aga miskil põhjuse ei seostanud seda ja võttis teise lambi, kuna too valgustas ruumi paremini. 
Ukse avamiseks oli juba pikemat koodi vaja, kuid kuna nüüd oli süsteem selge siis seinal oleva eraldiseisva joonise näol oleva valemi abil, liites ja lahutades (kasutada oli arvuti) saime koodi ja liikusime järgmisesse pimedasse tuppa, kus oli valgustus vaid taskulampidega. Järgmise toa uks oli juba mitme taba ja ketiga kinni, seega oli vaja kolme koodi (tabad olid avatavad koodidega). Koodid pidi välja mõtlema toas olevate erinevate vihjete abil. Ukse tabasid me muukida ei jõudnudki, küll aga saime lahti sahtlid. See tuba juba nii valge ja pehme ei olnud, kapipealsed ja põrandad olid erinevaid kehaosasid täis, seintel veri jne. Korra trampis keegi täiega vastu lukustatud ust, eks see oli meie ehmatamiseks ja eks see ka toimis :)
Kui 45 min sai täis, tuldi meile järgi ja lasti juba avatud uste kaudu kenasti välja. 

Kokkuvõttes väga tore kogemus ja kindlasti läheme sinna veel tagasi.

Aitähh Siim!