Ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul potsatas Katre postkastis kinkekaart Siimult. Esmalt saage tuttavaks, Siim on Katre vend. Tegemist oli piletiga kahele Vancouveris asuvasse Exit Room´i. Exit Room´id on sellised toakesed, kust tuleb otsida väljapääsu ruumis olevate vihjete abil, aega selleks 45 minutit. Juhul, kui jääd omadega täitsa jänni siis on võimalus, et kutsud abi ja kohalik personal tuleb annab väikese vihje, et saaks edasi liikuda. Oleks ju mõttetu 45 min lihtsalt istuda ja oodata, kui endal juhe juba täitsa koos. Valikus oli kuus ruumi, kahjuks seitsmes (nimega Criminal Mind), just see kuhu oleks tahtnud minna, see oli alles tulemas. Kuna meil on nüüd ka selle koha vip kaardid (sisaldus ka kingis) siis tuleb millaski uuesti minna.
Väljavalituks osutus tuba nimega The Asylum. Hüljatud ja puutumatu alates 1960, see varjupaik on endiselt üks kummitav mõistatus. Palju häirivaid jutte ja saladusi on ülesehitanud selle toa ajaloo - see üks asi, mida ükski elav hing ei ole varem olnud võimeline rääkima. Kõik, kes on astunud sinna majja, ei ole enam kunagi päevavalgust näinud. Patsientide dokumendid põletati ja nende isiklikud asjad lukustati pööningule. Kuulujutud räägivad, et neid piinati ja kasutati katsealustena. Pärast surma maeti nad nimetutesse haudadesse ning unustati. Vastus mis ümbritseb seda müsteeriumi varjub varjupaiga sügaval varjus. Kas mul õnnestub paljastada tõde või on see lõpp. Selline tutvustus siis sellel toal.
Kõik isiklikud asjad pidime hoiule jätma, telefon ja kaamera olid absoluutselt keelatud. Astusime siis tuppa. Tegemist oli nagu hulluhaigla toaga, mille seinad olid pehmendatud ja valged. Meid aheldati ühe käega, käeraudadega sina külge, Katre ühte seina, mina teise. Katrele anti pihku ka taskulamp, mis ootas meid ruumis, ühes pisikeses kastikeses. Seinte küljes rippus veel mitmeid käeraudu ja valgustuse elemendiks oli nende kinnitusaasade küljes veel teisigi taskulampe. Kuna ruum oli pime siis võtsin ühe lambi enda kasutusse. Käerauad sai lahti kolmekohalise koodiga, mida meile muidugi ei öeldud. Iga käeraua koha juures seinal oli aga üks suurem kujutis ja selle alla kolm väiksemat. Nt üleval üks punane rist, selle all reas aga katseklaas, süstal, haiglavoodi. Kõik need kohad olid nummerdatud, kokku oli neid kohti kuus. Jõudsime arusaamisele, et iga suur kujutis annab koos asukoha numbriga meile vastuse käeraudade avamiseks, et siis see kolmekohaline kujutiste rida on numbrilises seoses nende kohal olevate suurte kujutiste ja asukoha numbriga. Paraku meie poolt väljamõeldud süsteem ei toiminud. Katre aga ilmselt rakendas liiga palju enda rammu ja tema rauad tulid lihtsalt seina küljest lahti. Kuna mina olin endiselt kinni, ülesandeks oli aga liikuda edasi järgmisesse ruumi, siis pidime lahenduse leidma. Kuna mingiks hetkeks olid meil kõik mõtted otsas, kutsusime personali ning selgus, et lamp, mis Katrele anti, oli ultra violett valgusega ning kui see suunata nendele suurematele kujutistele ilmus nähtavale number ja seega saime teaga mis number millisele kujutisele vastab ja minu raudade lahti saamine oli käkitegu. Hiljem selgus, et Katre oli korra isegi näinud, et seda lampi kasutades näeb kujutise all numbrit aga miskil põhjuse ei seostanud seda ja võttis teise lambi, kuna too valgustas ruumi paremini.
Ukse avamiseks oli juba pikemat koodi vaja, kuid kuna nüüd oli süsteem selge siis seinal oleva eraldiseisva joonise näol oleva valemi abil, liites ja lahutades (kasutada oli arvuti) saime koodi ja liikusime järgmisesse pimedasse tuppa, kus oli valgustus vaid taskulampidega. Järgmise toa uks oli juba mitme taba ja ketiga kinni, seega oli vaja kolme koodi (tabad olid avatavad koodidega). Koodid pidi välja mõtlema toas olevate erinevate vihjete abil. Ukse tabasid me muukida ei jõudnudki, küll aga saime lahti sahtlid. See tuba juba nii valge ja pehme ei olnud, kapipealsed ja põrandad olid erinevaid kehaosasid täis, seintel veri jne. Korra trampis keegi täiega vastu lukustatud ust, eks see oli meie ehmatamiseks ja eks see ka toimis :)
Kui 45 min sai täis, tuldi meile järgi ja lasti juba avatud uste kaudu kenasti välja.
Kokkuvõttes väga tore kogemus ja kindlasti läheme sinna veel tagasi.
Aitähh Siim!
Väljavalituks osutus tuba nimega The Asylum. Hüljatud ja puutumatu alates 1960, see varjupaik on endiselt üks kummitav mõistatus. Palju häirivaid jutte ja saladusi on ülesehitanud selle toa ajaloo - see üks asi, mida ükski elav hing ei ole varem olnud võimeline rääkima. Kõik, kes on astunud sinna majja, ei ole enam kunagi päevavalgust näinud. Patsientide dokumendid põletati ja nende isiklikud asjad lukustati pööningule. Kuulujutud räägivad, et neid piinati ja kasutati katsealustena. Pärast surma maeti nad nimetutesse haudadesse ning unustati. Vastus mis ümbritseb seda müsteeriumi varjub varjupaiga sügaval varjus. Kas mul õnnestub paljastada tõde või on see lõpp. Selline tutvustus siis sellel toal.
Kõik isiklikud asjad pidime hoiule jätma, telefon ja kaamera olid absoluutselt keelatud. Astusime siis tuppa. Tegemist oli nagu hulluhaigla toaga, mille seinad olid pehmendatud ja valged. Meid aheldati ühe käega, käeraudadega sina külge, Katre ühte seina, mina teise. Katrele anti pihku ka taskulamp, mis ootas meid ruumis, ühes pisikeses kastikeses. Seinte küljes rippus veel mitmeid käeraudu ja valgustuse elemendiks oli nende kinnitusaasade küljes veel teisigi taskulampe. Kuna ruum oli pime siis võtsin ühe lambi enda kasutusse. Käerauad sai lahti kolmekohalise koodiga, mida meile muidugi ei öeldud. Iga käeraua koha juures seinal oli aga üks suurem kujutis ja selle alla kolm väiksemat. Nt üleval üks punane rist, selle all reas aga katseklaas, süstal, haiglavoodi. Kõik need kohad olid nummerdatud, kokku oli neid kohti kuus. Jõudsime arusaamisele, et iga suur kujutis annab koos asukoha numbriga meile vastuse käeraudade avamiseks, et siis see kolmekohaline kujutiste rida on numbrilises seoses nende kohal olevate suurte kujutiste ja asukoha numbriga. Paraku meie poolt väljamõeldud süsteem ei toiminud. Katre aga ilmselt rakendas liiga palju enda rammu ja tema rauad tulid lihtsalt seina küljest lahti. Kuna mina olin endiselt kinni, ülesandeks oli aga liikuda edasi järgmisesse ruumi, siis pidime lahenduse leidma. Kuna mingiks hetkeks olid meil kõik mõtted otsas, kutsusime personali ning selgus, et lamp, mis Katrele anti, oli ultra violett valgusega ning kui see suunata nendele suurematele kujutistele ilmus nähtavale number ja seega saime teaga mis number millisele kujutisele vastab ja minu raudade lahti saamine oli käkitegu. Hiljem selgus, et Katre oli korra isegi näinud, et seda lampi kasutades näeb kujutise all numbrit aga miskil põhjuse ei seostanud seda ja võttis teise lambi, kuna too valgustas ruumi paremini.
Ukse avamiseks oli juba pikemat koodi vaja, kuid kuna nüüd oli süsteem selge siis seinal oleva eraldiseisva joonise näol oleva valemi abil, liites ja lahutades (kasutada oli arvuti) saime koodi ja liikusime järgmisesse pimedasse tuppa, kus oli valgustus vaid taskulampidega. Järgmise toa uks oli juba mitme taba ja ketiga kinni, seega oli vaja kolme koodi (tabad olid avatavad koodidega). Koodid pidi välja mõtlema toas olevate erinevate vihjete abil. Ukse tabasid me muukida ei jõudnudki, küll aga saime lahti sahtlid. See tuba juba nii valge ja pehme ei olnud, kapipealsed ja põrandad olid erinevaid kehaosasid täis, seintel veri jne. Korra trampis keegi täiega vastu lukustatud ust, eks see oli meie ehmatamiseks ja eks see ka toimis :)
Kui 45 min sai täis, tuldi meile järgi ja lasti juba avatud uste kaudu kenasti välja.
Kokkuvõttes väga tore kogemus ja kindlasti läheme sinna veel tagasi.
Aitähh Siim!
Soovitan teistel ka minna ;D
VastaKustuta