Aega võttis a lõpuks vedas Katre mind mäkke matkama.
Eesmärgiks oli leida ilusa sinise veega järvi. Esialgne plaan oli tegelikult
selline, et laupäeval sätime ennast vallutatava mäe lähedale ja pühapäeval
teeme seal ühe tiiru. Infolehed teadsid rääkida, et et see matkarada on läbitav
viie tunniga, seega ühepäevane matk.
Selle telkimisega läks aga nii, et meil oli valida, kas telgimekohas, kus saab autoga platsile, vetsud igal sammul, teised telkijad kahe meetri kaugusel või valime groundcampingu. Groundcamping on meie mõistes tavaline telkimine, asjad näpus jalutad kohale, ei mingeid liigseid mugavusi. Mugavad, tihedalt asutatud telkimiskohad maksid 22 $, groundcamping maksis 5 $ nägu ja selle eest pidi maksma online, kohapeal seda teha ei saanud, kuna seal puudus levi. Valisime groundcampimise variandi. Registreerisime endid telkijateks, märkisime piirkonna, kus kandis, mis nö rahvuspargis telgime, kuupäeva millal, lisaks oli kohustuslik panna hädaabi kontakt ja enda auto number. Kui keegi tahab kaardilt uurida siis rahvuspargiks (Provincial Park nagu siin neid nimetatakse) oli Chilliwack.
Auto jätsime metsaservas asuvasse parklasse ja läks lahti see meeletu tõusude, juurikate ja kividega Kolgata tee. Lisaks oli sealkandis hiljuti ka sadanud, sellest siis oli rada kohati ikka päris mudane. Seal kus ei olnud muda, seal olid korralikud kivimürakad. Siin-seal leidus ka normaalset rada aga selle rikkus ära korralik tõus.
Kõvasti üle tunni
matkamist jõudsime Lindemani järveni. Väga ilusa veega järv. Kuna seal
telkimiskohtadega priisata ei olnud siis tatsasime edasi. Kokku üle nelja tunni
matkamist ja jõudsime Greendrop järveni. Miskil põhjusel oli meil eelinfo vähe
vigane, nimelt arvasin, et see kaugem järv on ilusam ja väärt sinna matkamist,
selgus aga hoopis, et Lindeman oli oluliselt ilusam. Telkijaid oli Greendropis
ootamatult palju, a miski kohakese ikka leidsime.
Toitu ei tohtinud
enda juurde jätta, kuna karude oht. Mõned tõmbasin enda toidukoti puu külge
rippi. Kellel paela kaasas ei olnud, sai kasutada suts eemal olevat
metallkappi. Ma ei saanud pool ööd magada, ootasin ja kuulasin, millal need
karud tulevad, lõpuks mõtlesin, et ahh, me oleme pm teiste telkijate keskel,
kui midagi toimub, küll siis kära üles ajab. Mida ei tulnud, olid karud,
õnneks.
Kuna ühe otsa
teekond oli piisavalt pikk olnud ja tagasi ka vaja minna siis otsustasime, et
see mägi, kuhu esmalt tahtsime minna, see jääb teiseks korraks.
Aga jah, mis ma
oskan öelda, kohati oli ikka päris raske, minu esimene matk mägedes, suure
seljakotiga. Ühel tõusul kadus pidamine ja kukkusin küllili ja tegin
vastkasõitu, väike ehmatus ja mõned korralikud sinikad ning matk võis jätkuda.
A jaa, küüne murdsin ka ära, kui üritasin ennast pidama saada.
Jalanõude valik sai
vähe vale, matka rihmikud, nüüd mul korralikud saapad järgmist matka ootamas,
eks näis, kuhu matkahunt Katre mind kaasa lohistab ;)
Video
