Suusamägi Manning

13.02 käisime järgmises suusakeskuses nimega Manning. See koht asub meist 200 km ida poole. Läksime sinna jällegi meetup.com küüdiga. Autojuhiks oli meil Adri, kes on pärit Brasiiliast, Kanadas elanud 6 aastat. IT spetsialist, kes haldab politsei andmebaase. Teine kompanjon oli korealane Sam, kes on Kanadas elanud aastaid, kaasomanik restoranis, muud asjalikku vist ei teegi.

Mägi oli ise oli väike kuid mõnus, paar kohta mitte nii väga mõnusad. Lund oli ohtralt, kuigi Sam teadis rääkida, et nädal varem oli seda oluliselt rohkem olnud. Võis leida laskumisi, mis oli teiste poolt veel tallamata ja see kogemus oli väärt. Pehmes lumes oli raske aga väga mõnna, kukkumist ei olnud ka vaja karta, kuna lumi oli mõnus pehme.

Negatiivne oli nende liftide süsteem, mis oli seal ilmselt iidamast-aadamast. Ok, vana asi võib ka kenasti töötada ja mõned kohad oleks seal küll lihvimist tahtnud. Nagu näiteks liftile mineks ja sealt mahatulek. 5 m enne seda kohta, kus saad enda tagumiku liftile soetada on korralik järsk langus, kui sealt alla lased siis on kogu aeg raskusi, et õiges kohas pidama saada, liftilt maha tulles on järsak kordades suurem. Nägime juhust, kus üks tüdruk ei julgenudki maha tulla. Liftile ta siiski ei jäänud, alla teda sellega tagasi ei saadetud. Pärast tema pingi "tagasipööret" pandi lift ühe kõrgema aluse juures seisma ja tüdruk astus sellelt maha. 

Lisaks hommikul oleks võinud ikka ühe ringi pingid lumest puhtaks pühkida, üks vaene vennike pidi vähemalt 20 cm kõrgus lumehunniku otsa istuma. Eks see istumine ole muidu ju pehme a pikapeale hakkab lumi tagumiku all sulama ja ega see märg püks seal eriti mõnus tunne ei ole :). 

Nii palju kui mina olen mägedes käinud siis alati need kohad, kus inimesed liftile istuvad, seal pinkide kiirus väiksem kui sõidul, a Manninul oli see kogu aeg ühes tempos, seega, hooga hüppasid peale ja siis miski 15 sekundit kiikusid. Oli näha ka juhus, kus kaks inimest lihtsalt kukkusid maha selle suure kiikumise peale. 

Mäel oli kaks lifti, ei saa öelda, et üks oli hullem kui teine, tundus, et teine oli hullem kui esimene :). Liftile minek veelgi järsema kallaku taga ja liftilt mahatulek samuti paras must mägi, mis omakorda veel väga kitsas. See mahatulek tekitas samuti inimestele raskusi. Ühel  korral oligi nii, et üks naine pikutas mahatuleku rajal lapiti ees, me Katrega "lendasime peale", Katre sai minu ees naisest mööda, minul ei olnud ohutut kohta kuhu sõita ja kukutasin ennast, a seekord nii õnnetult, et ühe jala küljes olnud laud keeras ennast ühele poole, mina ennast teisele ja nii neid põlvi väänatakse. Natuke kogusin ennast, ootasin, et suurem valu üleläheks jalasin mäest alla, proovisin ühe korra veel a ei olnud mõtet, põlv andis liiga palju tunda. Nii siis saigi minu sõidupäev läbi. Olgugi, et aeg oli ka peagi sealmaal, et pidime lõpetama, a kahju ikkagi,üks sõit jäi tegemata ;). 

Kokkuvõttes võib siiski mäega rahule jääda, mõni puudus on ju ikka lubatud :)

Jaanuar

Kuidas meil siis aasta esimene kuu läks?
Mehhikost pruunidega tagasi jõudes, läksime kohe esimesel nädalavahetusel mäele Grouse. Asub see meie elamiskohast 41 km kaugusel, seda siis kui autoga mäele minna, meie läksime rongi ja bussiga, nö linnaliin viib täitsa ukse ette.  Mina laenutasin suusad, Katrel oli lumelaud. Korvpalli trennis tuli mul ühega kunagi jutuks, et meil plaan mäele minna ja kohe lahkelt pakuti laua varustust. Võtsin siis aga avasüli kõik vastu. Kuna saapad olid mulle väiksed sai Katre varustuse enda kasutusse.
Igathes, mõnus oli suusatada. Mäelt avanes väga ilus vaade Vancouverile. Lisaks laskumistele oli see mägi ka räätsamatkajatele ja niisama vaate nautlejatele. Oli ka uisuväljak. Lihtsalt üks tore koht, kuhu perega nädalavahetusel minna.

Jaanuari viimasel päeval käisime järgmisel mäel, asub meie juurest 55 km kaugusel. Sinna enam nii lihtsalt ei saa, linnatransport sinna ei liigu. A tegelikult võib öelda, et sinna saime lihtsaminigi kui eelmisele mäele,  väike suts rongiga ja suurem osa autoga. Nimelt Katre on liitunud meetup.com-is (sama koht, mille kaudu leidsin korvpalli trenni) mäesuusatajate ja lauatajate grupiga, mille kaudu mäkkeminejad suhtlevad ja sealtkaudu võib leida autoga inimese, kes kütuse raha eest mäele viib.

Sellele mäele jõudes avanes maalilinetalvepilt. Puud olid kõik paksu lume all javärsket tuli aga juurde. Suusa-lauarajad olid ka laiemad ja paremad.  

Kuna varustuse rentimine ei ole just kõige odavam, ligi 50.-  oli mul plaan osta lumelaud ja selle juurde käiv muu nodi, lisaks veel läheb meeletu aeg seal rendisabas. 250 ga oligi kogu kupatus käes, eksnäis, kas saan selle kuidagi eestisse ka toimetatud või peab maha müüma. Igatahes, seekord siis minagi lauaga lumel. Nohh eks seljaga sai ka ikka lumel oldud a mis sellest enam ikka rääkida J 

Ühel ilusal vihmasel talvepäeval kutsuti meid peole. Kõik Eesti tüdrukud olid oodatud. Tegemist olevat ühe tüübi eestisse saatmise peoga. Nagu hiljem, juba kohapeal selgus oli tal ka sünnipäev ja lisaks tähistati ühtede eestlaste kanadastumist, nimelt olid nad just saanud alalise elamisloa. 
Pidu toimus ühe väliseestlase majas. Ta küll Kanadas sündinud, ent räägib kenasti eesti keelt. Sünnipäevalaps samuti Kanadas sündinud eesti verd kanadalane. Tema mõlemad vanemad on eestlased, kes kohtusid Kanadas. Eestisse läheb ta Tartu ülikooli semiootikat õppima, magistri kraaditaganõudma.  Jällegi rääkis kenasti eesti keelt, nagu ka tema vend. Lapsena olevat nad aasta või kaks lausa eestis elanud, Muhus. 
Polnud ammu nii palju eesti keelt kuulnud, mõnus. Kohal oli u 12 eestlast + mõned väliseestlased. 
Kuidas siis käib kodune pidu Kandas. Sisse-välja voorib meeletult rahvast. Elamu omanik ei tunne pooli, sünnipäevalaps ei tunne pooli a eks peo käigus saadakse tuttavaks. Joogid visatakse külmikusse ja siis igaüks võtab mis tahab, söögid sama süsteemiga lauale.
Väljas terrassil kanepiringid, keldris piljard, toas mullivann, kuhu oli ohtralt vannivahtu lisatud. Dresscode vannis oli freestyle, mida pidu edasi, seda freemaks asi läks. Vältimaks seda, et pidevalt keegi muusikat vahetaks, oli miski aeg kohal ka diskor.

A ega siin ainult lust ja lillepidu ka ei ole. Tööd on vaja ka teha ja seda on palju. Päris korralikult koormavad, kaks korda juba ka laupäeval tööl käinud ja mõned yletunnid lisaks. Kahe nädala ületunde oli 14, sh sis üks laupäev. Ületundidega see positiivne asi, et tunnipalk korrutatakse 1,5ga. 
Katrega siuke lugu, et saime juba rõõmu tunda, et sai maalri abiliseks, a kahjuks jätkus seda tööd vaid neljaks päevaks kuni öeldi, et hetkel rohkem ei ole midagi pakkuda. Ei tea miks nii, miski jamaga ta nagu hakkama ei saanud ju, või ei räägi ta seda lihtsalt mulle ;). Nüüd ta siis naudib koduse inimese elu. Üks päev tegi esimest korda elus ploffi, loodan, et see ei jää viimaseks korraks, väga maitsev oli, nagu päris. Kord nädalas käib veel miskis peene nimega trennis, loeb raamatuid ja õpib inglise ning hispaania keelt. Ja nii see tarkus tuleb.