Mehhiko

Selle postitusega on nüüd selline lugu, et kolm esimest päeva Mehhikos on kirja pandud kohapeal, seepärast ka erinevus kirjeldustes, et need mis rannas igavusest telefoni toksitud on vähe detailsemad, kui kõik ülejäänud. Egas igat liigutust ei olegi ju mõtet kirja kirja panna, väljaarvatud "seiklused" Vancouveri lennujaamas.

Jõululaupäeva hommikul, kella viie ajal kobisime lennujaama poole teele. Plaan oli, et 1,5 tundi enne lendu on piisav aeg kohale jõuda. Umbes nii me lennujaama jõudsimegi. Otsustasime siis ka olla popid ja moodsad, et teeme chekInni ise automaatides ära. Nii popid me aga ei olnud, et sellega täitsa omapäi hakkama saada ja miski tädi Ameerika Õhust (seekord lendasime selle firmaga) tuli meile appi. Miski hetk küsis, et kas meil Ameerika viisa on. Esimene reaktsioon oli, et ehh, meil pole viisat vaja, Eestile Usa ju viisavaba. Tädi raiub, et on vaja. Me siis jälle, et ega me Ameerikasse ei lähe, meil lihtsalt ümberistumine nende lennujaamas. Aga ei, viisat on vaja ja kõik. Seda viisat nimetatakse ESTAks ja selle saab lennujaamas ka ära teha. ChekInnist (chekitamine tegemata) suunati meid sujuvalt infoleti juurde, kus oli kaks arvutit, viisade taotlemiseks. Hakkasime siis aga usinalt ankeeti täitma. Üks teine täide oli lahkelt abiks, kui tekkis küsimusi. Mässasime selle ankeediga, mida oli kokku 6 lehte, kui olin u poole peal, tuli Ameerika õhu tädi tuli meie juurde ja ütles, et meil on 5 min aega siis lõppeb chekIn. Ausalt öeldes olin veendunud, et viie minutiga me neid Esta numbreid kätte ei saa, a nohh jätkasime a nüüd juba pingelises õhkkonnas. Nagu ikka, kui kiire siis arvutid vembutavad ja panevad kannatust proovile, seekord ei saanud teisiti. Kui lõpuks jõudsin viimasele lehele siis selgus, et maksta saab vaid krediitkaardiga. Õnneks on mul see olemas, selleta tänapäeval ju reisida enam ei kannata, a sellega maksmine võttis jälle aega, väärtuslikku aega mida meil enam ei olnud. Sisesta kaardi omaniku nimi, kaardi number, kehtivusaeg, turvakood. Kui ikka megakiire siis nende andmete sisestamine tundus väga mõttetu, miks ometi ei oleks saanud tavalist kaardimakset teostada. Kaardi andmed sisestatud, hakkas arvuti mõtlema. Selleks ajaks oli Katre ka enda ankeedi ära täitnud ning vahetasime kohad, tema jäi minu Esta numbrit ootama, mina hakkasin jälle oma kaardi andmeid sisestama. Sekundid tundusid minutitena. Lõpuks numbrid käes kimasime chekinni tagasi. Meid ootas ees tühjus, no kus nüüd see tädi on, kes meid Esta numbrit saatis tegema, kus kõik inimesed. Ühe leti taga oli veel keegi. Tormasime sinna, lõime e- pileti ja passid laule. Võttis vastu, klikkas arvutis siia sinna, suhtles raadiosaatja teel kellegiga ja vastuseks saime, et chekin sellele lennule on lõppenud ja me ei saa enam sellele. Väljalennuni oli veel tund aega. Katre võttis kahe käega peast kinni. Mina mõtlesin, et no ei ole võimalik. Ja nii me seisime seal nagu kaks suurt õnnetusehunnikut. Küsisin veel meeleheitlikult, et kas tõesti ei anna mitte midagi teha, kui saatja teisest otsast küsiti "kas neil pagas on?", "ei", järgnes vaikus. "Ok, teeme lahti ja pane nad lennule". Oehh, kas tõesti, saamegi ikkagi peale. Piletid käes ei teadnud kuhu poole joosta. Kui õige suund käes ja jõudsime miskisse järjekorda siis jõudis kohale, et ega me ei ole veel sellel lennul, mine tea mis veel ees meid takistamas. Tolli kontroll läks minul kenasti, Katre osutus aga väljavalituks ja talle tehti põhjalikum kontroll. Jälle lisaminutid a lõpuks ikka lasti läbi. Edasi jõudsime nö. USA piirile, kus passi kontrollile eelnes automaat passikontroll, kus ise sai automaadi taga askeldatud. Esmalt pidi skännima enda passi, seejärel pidid tegema endast foto, seejärel oli vaja skännida enda mõlema käe sõrmejäljed ja paar küsimust tahtis ka vastamist. Seejärel väljastas aparaat miski paberi andmete ja värskelt tehtud fotoga. See foto tuli küll hullem välja kui passilaua ja juhiloa pildid. Kusjuures huvitav oli see, et enne kui meid nende aparaatide taha suunati, küsiti, kas ESTA olemas või mitte. Jäi mulje, et oleksime chekInni saand ka Estata ära teha ja siis pärast sellega tegeleda. Aga ei tea ju, lihtsalt selline arvamus tekkis. Passikontrollis oli väike järjekord, meil oli kiire, ametnikud lobisesid niisama omavahel, veetsid aega, uusi inimesi kontrolli ei võtnud. Kuna meil oli tõeliselt kiire siis palusin meie ees kahelt tüübilt, et nad meid endast ette laseks, kuna oleme lennukist maha jäämas. Meid lasti lahkelt ette, lõpuks said ametnikud oma loba aetud ja meid võeti ette. Mina pääsesin kiiresti läbi, see tüüp aga les Katrega tegeles, see ei suutnud kahte asja korraga teha, seega Katre pidi ootama, kuniks ametnik oma lobisemised lobisetud saab. Selleks hetkeks oli pardale mineku lõpuaeg juba praktiliselt käes ja kui Katre templi passi sai siis sellele järgnes vähemalt pool km meeleheitlikku jooksu kui mitte rohkem, meid juba kutsuti valjuhääldi kaudu. Uhhh, jõudsime. Katre kontrolliti pilet ja ta suunati lennukisse, minu piletiga mindi aga kõrvale ja oli miski jama, et see koht ei ole enam vaba. Eino tore, nüüd oleks küll õige koht lennukist mahajäämiseks, või hoopis, äriklassis lendamine oleks ju tore. Asjatasid mis and seal asjatasid, lõpuks lubati ka mind lennukisse. Minu kohal istus inimene juba ees ja tõesti, tal oli piletil sama istekoht mis minulgi. Mind suunati lennuki lõppu, kus ühelt kohalt tõsteti lenduri mundris mees püsti ja mind istutati asemele. Tüüp unustas enda pileti seljatoe taskusse ja vaatasin sellel olevat istumiskoha numbrit, see oli sama, mis minu piletil, seega ühele kohale oli kolm inimest istuma paigutatud. Tavaliselt ma ebausklik ei ole a kui teisel lennul istusin reas nr 13 siis mõtlesin küll, et tuleks vist kõigeks valmis olla.

Vaatamata kõigele, jõudsime õhtuks Mehhikosse, Cancuni. Kuna meil pagasit ei olnud siis suundusime otse tolli ja passikontrolli. Olime juba valmis ei tea isegi milleks. Erilisi turvaväravaid ees ei olnud, oli miski miniputka ja röntgen kottidele. Putka juures olnud ametnik küsis passi ja lennukis täidetud deklaratsiooni (ühemoelisi deklaratsioone tuleb täita ka nii Usasse kui Kanadasse sisenemisel). Seejärel küsis, kas mul tubakatooteid on kaasas, ei olnud, kas alkoholi on, seda ka ei olnud. Kuna tundusin vist liiga kuivik, et isegi suitsu ja alksi ei ole siis kästi vajutada putka küljes olevat nuppu, mille järel süttis selle taga roheline tuluke, sain passi ja tükikese deklaratsioonist tagasi ning võisingi Mehhiko pinnale astuda. Katrega oli kõik sama lihtne. Kuidagi liiga lihtne lausa.

Olime veel lennujaamas sees, kui meile tuli juurde miski transpordi tegelane, pakkudes kas taksot või shuttle bussi. Eelnevalt olime lugenud, et ei tasu taksodega minna, kui siis vaid ametlikega. See asjapulk enda abilisega tundus ametlik. Taksoga oleks meie sihtkohta saanud 600 peeso eest, shuttle bussiga pilet 380 peesot. Tundus ikka kallis, ilmselt siiski olime raisakullide küüsi sattunud. Astusime lihtsalt minema. Youtubest olin saanud infi, et meile huvipakkuv odavaim transport asub lennujaamast väljudes paremal, sinna suunas tähtsa näoga jalutasimegi, nagu teaksime kuhu läheme, justkui käiksime seal iga nädal. Leidsimegi kenasti üles Ado busside peatuse, pileti müügi putka oli ka veel püsti ja saime piletid 10 minuti pärast väljuvale bussile, mis oli tolle päeva viimane. Üks pilet maksis 68 peesot. See hind oli meile tegelikult enam-vähem teada, ka busside ajagraafik oli netist kenasti saadav. Kui kohale jõudsime oli meie arvates kell tunnike vähem kui tegelikult, mis tekitas meis pisut segadust. Nimelt, me arvestasime Mehhiko ajaga, a Yucatanis oli Quinatana Roo aeg, mis oli Vancouveriga võrreldes +3. Kuni reisi lõpuni oli Katre aiföön segaduses, kui ta oli netis siis näitas telefon õiget aega (quintana roo), kui mitte siis Mehhiko aega.

Ado bussist veel nii palju, et ööbimiskoha ukse ette jah sellega ei saanud, a Cancuni kesklinn sobis kenasti. Bussis puhus külma kliimat ja pikemate otsade puhul näidati lausa filmi, selist mugavust ei olnud isegi lennukis.

Seekordne reis oli minu jaoks teistsugune, reisisime vaid käsipagasiga ning meil oli kindel ööbimine olemas vaid Cancunis, ehk siis esimeseks kolmeks ööks. Ma ei ole kunagi nii reisinud, et pean mööda linna katusealust otsima, alati on bronnid tehtud olnud.

Cancun

Esimene päev, 25.12.2015

Hommik algas õnnitlustega Katrele, sh skype komplekskõne Eesti/Dubai/Mehhiko. Liikuva pildiga tekkis küll probleeme, kuid asja sai aetud. Enne lõunat saime toast välja. Hommikul tundus ilm pilves, seda voodist läbi akna vaadates, seepärast me eriti ei kiirustanudki õue, puhkasime rahus reisiväsimust välja. Tegelikult aga oli kena ilm, meie aken oli lihtsalt väga lähedal naabri seinale, mis oli kõrge ja varjas päikese. Esimese päeva eesmärk oli leida rand kus peesitada ja naudida sooja vett. Ööbimiskoha omanik Diega andis meile õige suuna ja väiksed juhised kätte. Ütles, et minge üle tänava ja sealt bussile a no ei olnud ühtegi peatust. Ajapikku sai meile selgeks, et seal piirkonnas (mitte turistikas), kui näed õiget bussi tulemas viskad käe püsti ja buss võtab su peale. Täitsa kesklinnas ja hotellide piirkonnas olid pussipeatuste märgid kenasti olemas. Ühe pileti hind 10.50. Läksime randa Playa Delfinas (jõudsime kohale u kahe ajal, paras, et ennast mitte ära kõrvetada), kus lained olid ujumiseks suured, ent vesi väga ilusates värvides ja liiv mõnusalt valge. Liiv sarnanes struktuuriliselt suhkruteradele a värvilt oli piimjasvalge. Ilusat liiva varjutas vaid vetikas, kuid seda ei olnud nii palju, et see oleks häirinud ja see ei olnud selline lõgane nagu Eestis, lihtsalt tugev rohi.

Rand ise asus hotellide tsoonis. Tegemist sellise 20 km pikkuse ribaga, mis ääristatud hotellide erinevate keskustega. Igast GudzuMudzit jätkus sinna ikka meeletult.

Ei tea, kas asi oli faktoris 30 või milleski muus, igatahes päevitusrante ma esimesel päeval endile peale ei saanud, olgu ära öeldud, et alasti me ka ei päevitanud :) Selle päevituskreemiga üldse selline lugu, et faktorit 20 ei suutnud me leida ei Kanadast ega ka Mehhikost, Eestis oleks nagu sellise tugevusega kreem olemas.

Poole seitsme ajal hakkab pimenema, seitsmeks pime, suundusime tagasi kesklinna, kus plaanis sünnipäeva õhtusöök.

Mitme nurga peal topitakse Sulle menüü pihku, et tule ikka meie juurde sööma. Valisime miski koha välja, söögid samuti. Joogiks valisime õllede hulgast meile tundmatud Chelada ja Michelada. Üllatus oli suur kui need lauda toodi, jooki oli kõvasti üle liitri. Minu jook oli siuke kahtlane, vürtsikas, ma ei oska isegi öelda, mis maitsega see oli. Katre joogis oli kerget õllemaitset siiski tunda.

Kui maksmise aeg kätte jõudis, laiutas tsekil jookide taga hind a 45.-, menüü järgi oli hinnaks aga 15.-. Seletasin siis ettekandjale, kes ilmselt oli alles algaja, sest toidu kõrvale unustas ta meile esmalt tortillad tuua, et meie tellisime joogid hinnaga 15.- ja see on arvel valesti. Tuli siis järgmine teenindaja, kes oskas natuke inglise keelt ja seletas meile inglise/hispaania/viipe keeles, et need joogid, mida ma näitasin, et olime tellinud, need on väikesed õlled, need joogid aga mis meil veel laual lõpetamatagi olid, need on kallimad joogid. Kõik teenidajad, kes kasvõi kaks sõna inglise keelt oskasid, käisid meie laua juurest läbi ja selgiasid omas keeles, et need 15 peesosed joogid on hoopis teised. Sain sellest ju aru a nemad tahtnud sellest aru saad, et kuna mina neid kallemaid jooke ei tellinud, mul polnud aimugi, kui suured need tellitud joogid peaks olema ja mis maitsega siis tegi ettekandja vea ja mina ei maksa selle eest. Lõpuks tuli valges särgis mees, kes neid teenindajaid kamandas siia-sinna ja seletas jällegi hispaania keeles seda lugu mida olin juba ma ei teagi mitu korda kuulnud. Vastasin jällegi, et mina tellisin need ja need, seega ka maksan selle eest mida tellisin, see et mulle toodi vale jook pole minu probleem.

Õige arve pidi olema 240 peesot, oli aga 300. Lõpuks siis see triiksärgis üll kribas paberile, teeme 250-ga. Jäime siis sellega nõusse, no ei viitsind enam kauem nendega jaurata ja kokkuvõttes nad ikkagi kaotasid, sest tipi jätsime andmata, mis oleks olnud rohkem kui 10 peesot.

Ja nohh, minu jook ei olnud väga joodav kah, u pool lürpisin ära, peamiselt siis ülemist osa, mis oli jääga kõvasti lahjendatud.

2 päev Cancunis, 26.12.2015

Magasime une täis ja võtsime ette tee Mujerese saarele (Isla Mujeres). Kuna ilm oli liiga tuuline siis sel päeval sukelduma ei saanud minna. Oleksime tahtnud minna Musa veealusesse muuseumi, kus on erinevad skulptuurid 8 m sügavusel mere põhjas. Läksime siis niisama vaatama, mis see saar endast kujutab. Praamid läksid mitmest erikohast, nendest üks hotellidest eemalt, kuhu bussid ei liikuvat, et peaks takso võtma. Sealt pidi 40 peesot odavam olema, taksosõit sadamasse aga vähemalt 50 peesot ja tagasi ju ka vaja tulla. Läksime praamile hotelli tsoonist, kuhu ja kust oli hea tihe bussiliiklus. Sadamas selgu tõsiasi, et hinnavahe oli oluliselt suurem a kuna kell oli juba palju siis me ei hakanud Puerto Juaresesse enam sõitma. Hotellitsoonist oli edasi-tagasi pilet 320 peesot, Puerto Juaresest oleks olnud aga 149.-.Nohh mis seals ikka, turiste tulebki ju lüpsta ning seda me olime :)

Saar oli turiste täis. Rollerit me rentida ei saanud, sest seal kus neid veel saadaoli, sealt meile seda ei antud, kuna puudus A kategooria juhiluba, B kat oli  liiga kange :). Kuna ka kõik golfikärud olid välja renditud siis ei jäänud meil muud üle kui rattad võtta, abiks ikka. Väntasime siis saarel ringi, sealse kuumaga see eriti tore ei olnudki. Samas saare lõunatipp oli väga kena.

 Puhkepaviljon

Ketaspidurid

Nägin Cancunis ka ühte eriti ilusat autot, isegi Kanadas ei ole ma neid näinud, nimelt Peugeot 2008. Kanadas üldse puuduvad peugeotid, kui küsid, et kas tõesti teil sellist marki ei ole siis küsitakse vastu, mis see peugeot veel on.

Cancun on nagu Sharm el Sheik. Ega seal muud midagi teha ei ole, kui võtta pakettireis ja lebotada kuskil rannas ja hotelli bassu ääres. Õhtul aga saab külastada kaupluseid ja söögikohti. Rahakott tuleb muidugi ka seljakotiga kaasa võtta :).
Eredamad kohad seal minu arvates Isla Mujeres ja sukeldumise võimalus Musa veealuses muuseumis.

Tulum

Kui Tiiu Katrega Tulumisse jõudis, oli turismi kõrghooaeg juba alanud.

Cancunist Tulumisse sõitsime Ado bussiga, sõiduaeg nac üle 1,5 tunni. Kuna meil ühti ööbimispaika enam broneeritud ei olnud siis hakkkasime mööda linna ringi jalutama ja hosteleid ning hotelle läbi kammima. Enamus kohti olid täis. Peamiselt oli saada vaid voodikohti ühistubades, üks ruum oli lausa selline naridega magala, umbes 10 nari reas, nagu sõjaväes. Mulle va piprale sellised elamised ikka ei meeldi, ma ei julgeks oma asjugi sinna jätta. Voodikohad maksid sellistes magalates 200-250 peesot öö.

Lõpuks leidsime kõrvaltänavalt vaba toa. Toa hinnaks oli 400 peesot. Tuba nagi tuba ikka, neli seina, väga õrn valgustus, aknaid ei olnud, voodi suur aga kole, miski duššinurk oli olemas a kuna kõik muu oli seal toas meid "ruumist väljatõukav" siis me sinna pesunurka üldse ei sisenenudki. Läksime edasi ja leidsime parema ööbimiskoha. Tuba suur, kaks kolm akent, kaks suurt voodit, pesuruum ja vets enamvähem. Hind 400 peesot. Võtsime üheks ööks, plaan oli, et saame rahulikult linnas ringi vaadata ja ehk leiame järgmisteks öödeks midagi paremat, kahjuks ei leidnud ja jäime sinna kaheks ööks.

Pakkisime asjad lahti ja kimasime taksoga randa. Mõned tunnid peesitasime, vaatasime ranna ääres asuvaid ööbimiskohti a miskit meile sobivat silma ei hakanud. Õhtul avaldusid meie elamise tõelised võlud. Aken oli tänava poole, kus miskipärast toimusid miskid gaasi andmise õppused, mitteametlikud. Ikka korralik müra kostus kogu aeg tuppa, eks ka seetõttu, et akna kohal avatud riba, mida ei saanud kinni panna. Lisaks ühest aknast, paistis meie tuppa lambi tuli koridorist, mis valgustas meie tuba ikka liigagi korralikult. Kuna meil mõlemal oli kaks patja, kasutasime aga ühte siis sai nendega aken polsterdatud, et natukenegi magada saada. 

Järgmisel päeval rentisime rattad ja sõitsime Tulumi Mayade varemetesse. Ilusas kohas asusid need varemed a vau effekti need ei tekitanud. Ja jube palju rahvast oli seal ka. Tegemist uusima maiade asustusega mis ehitatud alles 13.-15. sajandil. Säilinud varemed on seal kompaktselt koos linnamüüri sees. On vähe maiade linnu, mis asus otse Kariibi mere rannikul, Tulumi omad üks neist vähesteist. 

 Valvur

Varemetest sõitsime edasi randa ja veetsime seal päeva.

Tulumi puhul tegemist väikese väikelinnakesega, võrdleks teda Haapsaluga. Üks peatänav, kus müügi- ja söögiputkad. Armas väike kohake, sinna soovitaks juba minna. Kuigi jah tundub, et üha rohkem turiste on seda kohta avastamas ja seetõttu võib sealse koha eripära kaduda.

Sealsed rannaäärsed kallid hotellid on kindlasti väärt kohad lebotamiseks. Ilus sinine meri ja valge liiv.

Viimasel õhtul sattusime söögikohta, mida soovitaks kindlasti, toit maitsev ja hinnad head. Asus see peatänava lõpus, pakutavaks toiduks nende põhisöögid, tortillad, takod jne, ehk siis sai lihaga, erinevate maitsetega. Nende kastetega mis laual, peab ettevaatlik olema. Tavaliselt laual kaks kastet, roheline ja punane, mingil põhjusel ei ole reegel, et roheline on just see kangem, mõnes kohas oli vastupidi ja sai suu korralikult kärrssama.

Tulumis sattusime ka kana sööma. Kanad küpsetati sütel, terved kanad ja müüdi miinimum veerandi kaupa. Väga maitsev ja mahlane suutäis oli igatahes.

Playa Del Carmen

Kuna Tulumi ööbimiskoht oli kehva ning paremat ei leidnud ja aastavahetuse plaanisime niikuinii Playa Del Carmenis veeta siis läksime sinna päevake kaks plaanitust varem. Jah miskid plaanid meil ikka olid. Carmenisse sõitsime collectivoga. Tegemist meie mõistes marsadega mis on odavamad kui Ado bussid. Collectivod vuravad vahetpidamata Cancuni ja Tulumi vahet, seega nendega hea vahepealsetesse kohtadesse liigelda. Kindlasti sõidavad nad ka muudel marsruutidel. Carmenis käisime juba rohkem hotelle ja hosteleid läbi. Tripadvisiori poolt soovitatud olid muidugi täis ja tegelikult ka suht kallid, või nohh vähemalt meie jaoks. Nagu ikka, me ju tahtsime oma tuba. Ilm oli sel päeval ühest kohast teise liikumiseks hea, korra saime isegi vihma endale kaela. 

Kahte tundi otsimist täis ei saanud, kuid leidsime endale voodikohad. Omanikuks oli ratastoolis parajas eas sakslane. Öö maksis 700 peesot. Pea poole kallim kui Tulumis, ent tuba ise oli juba ka oluliselt parem. Suur tuba, kolm voodit, lisaks tiivikule laes ka kliimaseade ( mida me ei kasutanud, a olemas ta oli), täitsa talutav vets ja dušširuum, korraliku suurusega rõdu. Toas külmik ja kööginurk elektripliidiga. Seapraadi me endile tegema ei hakanud a hommikusaia vahel maitses praepihv hästi. 

Ja mis peamine, duššist tuli vett täitsa normaalselt.

 Siin täitsa elati sees 

 Koorikuta sai

Aga Playa Del Carmen, nii palju või vähe, kui me seda nägime on turiste täis kuurort, vähemasti selle kesklinna osa ja mereäärsed tänavad. Paari tunniga sai meile selgeks, et siin pole meil midagi teha. Kui sealset ööelu naudelda ei taha siis üle ühepäeva ei ole mõtet sinna jääda. Avalikud rannad suht masendavad, vesi oli must, vetikat täis, ujumiskohti suht vähe, rannad paate täis.

Akumal
Kuna Carmenis midagi teha ei olnud siis järgmisel päeval peale saabumist läksime Akumali. Akumal asub Tulumi ja Playa Del Carmeni vahel. Kohale saime jällegi collectivoga. Umbes pool tundi sõitu, 10 min jalutamist ja olimegi rannas. Rand iseenesest ilus, a jällegi inimesi palju. Tõmbenumbriks on seal merikilpkonnad, keda on reaalne võimalus snorgeldades kohata. Vahetult enne randa on hulk putkasid, kus pakutakse sukeldumist ja snorgeldamist. Ühel selleteemalisel reklaamtahvlil oli veel kirjas, et kilponna nägemine nendga minnes garanteeritud ja lisaks pidi ka nende giid seksikas olema. Me jalutasime nendest muidugi uhkelt mööda, et me ei snorgelda, endil varustus kotis. Võtsime rannas koha sisse ja jälgisime suts mis toimub. Snorgeldamise gruppe oli palju, millegipärast neil kõigil olid ka päästevestid seljas. Iseenesest oli see huvitav, sest mida seal karta oli, lainet ju ei olnud ja vesi on nii soolane, et hoiab sind ise vee peal. Võimalik, et tegemist oli lihtsalt äriga, vesti eest sai ju raha küsida. 
Katre käis esimesena konni otsimas. Samal ajal kõrval päevitajad muljetasid, et nägid suuri kilpkonni, näitasid lausa suunagi kätte. Kui Katre tagasi tuli läksin eelnevalt osutatud suunas, kaldast suht kaugele ja seal ta oligi, suur merikilpkonn. Ikka väga suured on need konnad,  see keda mina nägin oli vast peaaegu meetrine. Ta sõi põhjast vetikaid ja aegajalt käis vee peal. Konn ülevaadatud ujusin ruttu kaldale tagasi ja näitasin Katrele suuna kätte. Katre nägi lausa mitut kilpkonna ja ka raid aga muidugi kaamerat tal kaasas ei olnud, et neid pildile saada. 
Seega ei olegi seda seksikat giidi vaja, leiab ka ise sealt konnad kätte. Eelnevalt lugesime, et soovitatakse neid loomi hommikul otsima minna, et siis suurem tõenäosus neid kohata a me nägime neid peale lõunat. Natuke enne rannast lahkumist ligunesime kalda lähedal vees ja meiega ühines üks väiksem kilpkonn. Märkasime teda, kuna ta käis vee peal. 

Aasta viimase päeva veetsime Puerto Moreloses. Plaan oli, et peale randa läheme keskusesse (rannast 5 km kaugusel) viimasteks öödeks ulualust otsima, mereäärsest külast ei lootnud midagi meile sobiva hinnaga leida. Huvipärast jalutasime siiski seal ringi ja ledidsime ühe tühja hotelli. See oli lausa nii tühi, et võis selle ära osta, öömaja aga ei pakutud. Omanik juhatas meid toimivasse hotelli, mis oli praktiliselt üle tänava. Vabu tube seal loomulikult ei olnud, küll aga vabanes üks järgmisel päeval. Hind 500 peesot, kliima, internett, dušš. Loomulikult tuba näha ei saanud,  inimesed olid ju sees. Otsustasime seekord võtta põrsa kotis, koht iseenesest oli ju hea ja vastuvõtulaud jättis mulje, et hullem kui Tulumi ööbimine see ikka olla ei saa. Eks teine mõjuv põhjus oli ka see, et 1 jaanuar ei pruugi nii lihtsalt midagi leida. Otsustatud-tehtud! Maksime ka ettemaksu, nii palju kui meil raha kaasas oli veel.
Läksime tee äärde collectivot ootama, no et esmalt see 5 km sirge ots seljatada. Avasime putkast ostetud joogid, täpselt kl 5 tegime seda, selleks, et tähistada toimuvat aastavahetust, Eestis just sel ajal see ju toimus. Mina alustasin miski mohhiitoga, Katre miski punase Prantsuse joogiga, mis oli meeletult toiduvärvi saanud, kuna lõpuks oli Katre kogu suu sama värvi.
U 25 m meist tagapool hääletas üks suvakat kastiga jeepi ja võeti peale. Katre viskas ka kohe samale autole käpa püsti ja enne kui aru saime olimegi selle kastis. Et siis sellised uue aasta esimesed minutid, seda siis ikka jah Eesti aja järgi. Jõudes maanteeni, saime kenasti kastist maha, pakkusin juhilele ka bussiraha, mis peos valmis oli, kuid ta keeldus seda võtmast.

Selleks ajaks, kui eeestlased juba šampuse uima välja magasid, läksime randa Mehhiko aatavahetust tähistama. Baaride juures oli meeletult rahvast a suutsime siiski leida hõredama asustusega tänava ja südaööks end vee äärde toimetada.

Ilutulestik oli ilus aga oleks rohkemat oodanud, pikemalt või nii.
Seal maal oli šampuse pudelil ja selle korgil informatiivsed hoiatused :)

Puerto Morelos

Puerto Morelos asub Playa Del Carmenist põhja ehk Cancuni poole. Tegemist väikese kalurikülaga, mille üks osa jääb ühele poole Playa Del Carmen-Cancun maanteed ja teine osa teisele poole, mere äärde. Maanteest randa on 5 km sirget teed, mida ümbritseb vesine, soine ala. Väidetatavalt pidi seal ka krokodille leiduma, võibolla tõesti, a meie ei kohanud ühtegi. Tegemist väikese ja rahuliku kohaga, kus rannamõnusid nautida. Meri on sama ilus, kui Tulumis, lainet eriti ei ole, seega mõnus vees liguneda. Üks vaatamisväärsus seal on vildakas majaks. 

Tundus, et see põrsas, mille olime kotis ostnud, oli täitsa korralik. Vast isegi parim elamine, mis meil selle reisi jooksul oli, arvestades siis nii ruumi olukorda kui ka asukohta. Halb asi oli vaid see, et seal ei olnud tiivikut, oli vaid kliima ja vee surve oli olematu, seda just dušši all olles. Vahest oli tunne, et peab peapesu kraani all lõpetama, saab kiiremini. A muidu oli ikkagi hea. Külmik oli tutikas ja see oli nii külma peal, et meil külmus pool arbuusi selles ära, seega saime homemade mahlapulka.

Päeviti vedelesime rannas, kolm neid kokku oli, õhtul kolasime külavahel. Ühel õhtul käisime "alevi" vahel. Ega sealt muud ei leidnud, kui kohaliku odava söögikoha.
Mereäärses piirkonnas olid söögikohad samade hindadega, mis kõigis eelnevates kohtades. Mehhiko toitu pakkuvaid kohti oleks võinud aga rohkem olla, leidsime vaid ühe. Hoolimata sellest, et sealne toit maitses hästi, ei läinud me sinna teist korda, kuna ooteaeg oli kõvasti üle tunni. Väga palju oli Itaaliapäraseid söögikohti, kuna see ei olnud aga meie reisi teemaks, siis neid me ei külastanud.

Üks õhtupoolik (valge aeg veel, seega mitte väga õhtu) jalutasime pikki rannajoont. Jõudsime miski hotelli piirkonda, kus kaks tüüpi jalutasid enda rannatoolide poole. Ühel neist olid miskid kompsud käes, üritas kuidagi rätti enda alakeha ümber hoida, kuni loobus sellest ja jalutas ükskõikselt täies oma hiilguses edasi. Ei läinud pikalt, kui saime aru, et tegemist oli nudistide pesaga. Mõeldakse seal ka kõigi soovidele :).


Meie reis oli kiirelt lõpuni jõudnud ja ühel vihmasel hommikul lahkusime Morelosest. Juba öösel oli korralik vihmasadu a mõned piisad jäid ka hommikuks. Ilmaga oli üldse nii, et vahetult enne resi algust tundus, et rannapuhkusest ei tule küll midagi välja, kuna päikeselisi päevi lubati ülivähe, ainult pilved ja vihm. Tegelikult läks nii, et paaril korral saime väheke kasta aga umbes poole tunniga oli päike jälle väljas.

Seekord otsustasime lennujaama jõuda 3 tundi enne lendu, liiga värskelt oli veel meeles Mehhikosse lendamise saaga. ChekInnist väravateni läksseekord vaid 15 min :D, no eks lennujaam oli ka väiksem aga ikkagi kuidagi väga kiirelt. Tundub, et Mehhiko pool ei viitsi erilist kontrolli teha, küll Ameeriklased seeeest kontrollivad põhjalikumalt. Seekord saime isegi rõntgenaparaadist läbi astuda ja minul veti sõrmedelt miski proov. Tolli töötaja, kes minuga tegeles, ütles proovi masinasse pannes "loodame, et aparaat nüüd piiksuma ei hakka", ei hakanud. Kui ta mu pükste värvlit läbi katsus küsis, et kas ma ole surfaja, keha pidi küll selline olema. Mhh nii pontsakad surfajad neil või, a no igatahes aitähh komplimendi eest.

Need siis need sedelid mis väljastas meile USA automaat ja Katrel see ristike, milletõttu, tema pidi passikontrolli minema.

Kindlasti jäi palju pajatamata a enamuse sai ehk ikka kirja :)
Kui miskit olulist veel meenub, küll annan teada.