Siia saab siis üles meie Kanada reisi teadetetahvel, reisiajakiri, päevik või kuidas iganes seda nimetada, maakeeli koht, kuhu hakkame kribama kui lahe meil seal kaugel on ja silmailuks saab kindlasti posu pilte postitatud, vähemalt esimesel kuul kindlasti ;).
Aprill hakkab lõppema ja mina vaikselt juba pakin, pakin siis neid asju, mida mul niipea vaja ei lähe, võib-olla isegi läheb aga sel hetkel kui neid vajan, on need maal, Pärnumaal ja kastides, mina ise aga koos Katrega teisel pool ookeani.
U kaks nädalat tagasi sai siis lennukipiletid ära ostetud ja 1 september maandume Vancouveris. Kõik on uus, septembrikuus ;). Põhiküsimus, mis kõigil suul peale uudise kuulmist: "Miks just Kanada". "Aga miks mitte?" kõlab kohe ka vastus. Tegelikult ega siin miskit keerulist tuumateadust ei ole, Austraalia jaoks oleme lihtsalt liiga elukogenud.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis tuleb alustada algusest ja kuna plaanis ongi ausalt rääkida siis tuleb algusest ka alustada. Tuleb tunnistada, et aastaid tagasi sai mõtteid mõlgutada imemaa Austraalia suunas, kuna aga üksi ei julgenud minna ja keegi kõva häälega ei rääkinud, et tahab minna siis mõtteks see jäigi. Suheldes Katrega tuli ilmsiks, et ka temal samad mõtted olnud, kuid miskil põhjusel me siiski kotte pakkima ei hakanud, kuigi see nö elukogemus oleks napilt veel lubanud. Aeg edasi ja ikka kripeldas, pitsitama hakkas siis kui kuulsime, et ka Kanadasse reisimiseks väljastatakse Eestlastele reisi ja tööta viisasid. Lasime "veinil käärida" kuni 2014 aasta alguses täitsime ankeedid. Viisad (nagu hiljem teada sain, mitte viisad, vaid pigem tööload) said kohe otsa ja meid pandi ootejärjekorda. Kuna me ei olnud seal järjekorras just esireas siis eks vaikselt hakkasime seda teemat maha matma, kui septembris tuli teade, et soovi korral võime tööluba edasi taotlema hakata. Täitsime hullu paberimajanduse ja oktoobri alguseks (7.10) oligi luba käes ja aega Kanadasse sisenemiseks 1 aasta. uhh, millesse ma ennast nüüd küll mässisin, kuid ajastus oli hea, sain enda põrutavat uudist perele rääkida 10.10, kui tähistasime ema-isa pulmaaastapäeva (pere kenasti koos). Siiani meeles kuidas õed jäid esmalt sõnatuks ja kaameks, ema sai üldse aru, et ma lähen ja jään. Lähen jah aga see jäämise pool esialgu ikka plaanis üheks aastaks. Loomulikult kui läheb väga hästi ja avaneb võimalus siis jääks kindlasti ka kauemaks a eks seda elu juba näitab. 1,5 nädalat tagasi, peale lennupiletite ostmist andsin ka töö juures teada, et kolme kuu pärast lahkun.
